Ebaõnn

Mis hästi algab ei pruugi hästi lõppeda. Nii võiks tänase päeva lühidalt kokku võtta. Oma laagri sain pakitud koos muude toimetamistega u. keskpäevaks. Ilm oli palav ja päikesepaisteline, sõites tuul jahutas mõnusalt. 16km järel tegin Treppoja kaupluse juures peatuse, et vett ja muud nänni osta. Ratast rattahoidjasse pannes selgus, et see ei püsi seal vaid kukkus kolinal külili. Süda jättis paar lööki vahele, arvasin, et nüüd on esiratas kõver kuid õnneks ei juhtunud miskit hullu ainult peegel lendas küljest, selle installeerisin ilusti tagasi. Keskmine rattajalg toimib ainult kõvema pinnase peal. Edaspidi riskin ratta jätta ainult millegi najale.

Vahepeal kulges sõit jälle üsna libedalt kuni 30'dal kilomeetril, Pakri poolsaare idapoolsemat külge vallutades, metsateel üks kuri puuoks mu ratta käiguvaheti kinnituse suutis pooleks murda. Lihtsalt kargas mudast välja ja oligi õnnetus käes. See ei ole nüüd küll see millega üks rattamatk peaks algama. Juba esimesel 30'dal kilomeetril. Raisk! Olgu. Pidasin veidi aru ja hindasin olukorda. Helistasin  Siimule, ta lubas uue kinnituse sebida. Helistasin Marisele, ta lubas selle kohale tuua. Tundus, et väljavaated matka jätkumiseks ei olegi nii lootusetud, kuid...

Kuna asukoht ei olnud kõige sobivam sest mul ei olnud selget aimu kus ma täpselt paiknen siis ei jäänud muud üle kui tolknev käiguvaheti raami külge siduda ja jalgsi, ratast käekõrval lükates teisele poole poolsaart kõmpida (u. 5km).

Kohtasin ühte kohalikku tüüpi kes tundis mulle kaasa ning teadis, et suund on mul vähemalt õige. Kohati pahkluuni liiva, ühe ülijärsu künka ning higi ja vere hinnaga oli tal muidugi õigus. :)

Teadsin pangal üht kohta, olen seal varem sukeldumas käinud, nimetatakse Pakri trepiks. Seal ma siis päästvat varuosa kannatamatult ootama jäingi. Ja lõpuks, hilisel õhtul see tuligi. Imre, Maris ja Reelika tõid. Tõid lausa kaks erinevat, et üks nendest peaks ikka sobima. Rõõm jäi siiski üürikeseks sest mõlemad kinnitused osutusid nagu kiuste mittesobivateks. Leidlike inimestena kaalusime siis erinevaid lahendusi, et kas saaks äkki kuidagi kompunnida kuid kõige mõistlikum tundus siiski ratas ja varustus autole laadida ning koju sõita. Seal siis juba õige kinnitus vana järgi sebida. Meele tegi mõrudaks küll aga mis sa teed, hea, et ma oma otsaga kuskil võrumaa metsades või Narva taga ei olnud. Kui ratas korras siis kindlasti kohe uuele katsele.

Aga muidu Pakri poolsaare idapoolsel küljel leidub palju kauneid paiku. Tasub kindlasti külastada.