kolmapäev, 31. august 2011

Paar sõna lõpetuseks

Kuula postitust:
Mida siis lõpetuseks ütelda. Matk kujunes täpselt selliseks nagu ta kujunes. Sai käidud ja nähtud ning üht-teis tehtudki. Põhiline, et ise rahule jäin, kohe väga. Nüüd olen 10 kg võrra kergem ja eredate muljete võrra rikkam. :)

Tagantjärele mõeldes jäi see retk isegi veidi lühikeseks. Ausalt. Jõudsin peaaegu kaks kuud kestnud matka jooksul sellise ränduri eluviisiga nii ära harjuda, et lõpp tuli veidi ootamatult. Hiljem kodus puhaste linade vahel magades tundsin juba telgist puudust. Tuul ei puhunud ja meri ei kohisenud. Kummastusega vaatasin stepslit seinas ja katsusin sooja dušši. Eks see tsivilisatsiooni elu tahab jälle sisseelamist ja harjumist.

Keegi kunagi küsis, et kas läheksid uuesti kui võimalus avaneks? Ei osanud tookord selget vastust anda ega oska seda ka nüüd. Mine tea, kõik on võimalik. Järgmine kord kipuks ehk juba kuhugi piiri taha, ainult siis võiks ikka mõni sõber ka kaasas olla.

Kuid alustagem ikka algusest:
http://jalgrattalumbereesti.blogspot.com/2011/06/algus.html



esmaspäev, 22. august 2011

53 - päev. Tehtud!

Kuula postitust:
Magasin kaua. Hea oli mõelda, et natuke veel ja ongi kõik. Pakri pangale on jäänud veel umbes 40km. Aega on. Peale virgutuskohvi asusin uuesti ratta tirri kallale, et üritada purunenud kodarad välja vahetada.

Loll pea on ihu nuhtlus, see on juba vana tõde. Miks ma küll varem selle peale ei tulnud, et hammakate fikseerimiseks saab edukalt kasutada tagavaraketti. Puuriida katusealuse lükkasin külili millest sai suurepärane töölaud. Ühe otsa ketist keerasin ümber hammasrataste ja teise otsa pingutasin improviseeritud töölaua vahele kindlalt kinni. Nüüd ei jäänud muud üle kui võtmele veidi survet avaldada ja tirr andiski järele. Natuke veel pusimist ja kodarad saidki vahetatud. Ei midagi üleloomulikku.

Selle aja peale olid pilved järjest hallimaks muutunud ja just siis kui hakkasin asju kokku pakkima avanesidki taevaluugid. Ei jäänud muud üle kui istuda ja oodata. Sadulasse sain alles poole neljast. Kui pea kaks kuud tagasi esimest korda seda teed väntasin siis tundus iga väiksemgi tõus tohutu mäena, nüüd oli selgelt vahet tunda. Väiksemaid tõuse ei pannud tähelegi.

Keila-Joa veskibaaris sõin seljankat ning molutasin niisama. Lohusalu sadamasse siva edasi-tagasi, et oleks käidud. Treppoja kauplusest mõned finiši õlled ning seenevihma saatel uljalt vastu viimastele kilomeetritele.


Keila-Joa

Lohusalu

Finiš on lähedal.

...ja veel lähemal.

Pakri pangale, matka ametlikku lõpp-punkti jõudsin kell 20:43. Seisin seal üleval, hinges selline imelik tunne, et kas tõesti on see siis nüüd tehtud. Ega alguses see mulle väga kohale ei jõudnudki. 2436km ja 53 päeva  hulkurielu. Lahe. :)

Tehtud

Tulemus

Muidugi viimase nöögina lähenesid Paldiski poolt tumedad äikesepilved mis ähvardasid kõva paukku ja sadu. Sobiva laagriplatsi leidmine võttis omajagu aega ja siis hakkaski järsku kallama. Lõpuks kui telgi üles sain olin läbimärg aga lohutav oli mõelda, et homme sõidan juba koju. Seniks aga viskasin tilkuvad riided seljast ja lasin finiši õlledel hea maitsta. Tehtud!


Läbisõit: 44,6km
Sõidu aeg: 2:24:02
Keskmine kiirus: 19,9km/h 
Maks kiirus: 35km/h
Kogu läbitud tee: 2436km

pühapäev, 21. august 2011

52 - päev

Juba varavalges vihtus mingi metsamees oma traktoriga läheduses tööd teha ega lasknud magada.

Loobusin kahest 1,5L veepudelist ja veel mõnest ebavajalikust nännist, et leevendada survet tagarattale. Peaaegu 4kg on ikkagi arvestatav kaaluvõit, tegin seetõttu lihtsalt tihedamini poepeatusi.


Maardu lähistele jõudes olin lõplikult otsustanud, et läbi Tallinna linna ma ei sõida. Teen väikese kaare ja lähenen rannikule Tabasalus. No ei meeldi mulle suures liikluses rattaga sõita, tee või tina. Nüüd on juba kõik tuttavad paigad, ei midagi huvitavat. Üks vahejuhtum leidis siiski aset umbes kilomeeter enne Saustit kus purunes järjekordne kodar. Jällegi kiire konksuprotseduur ja veidi kaheksasse käiva tagarattaga sain edasi sõita. Tegelikult on asi juba üsna nutune. Vaikselt väntasin Vääna-Jõesuu randa.

Natuke imelik tunne oli jälle siin viibida. Peaaegu kaks kuud tagasi alustasin just siit oma retke jalgrattal ümber Eesti, mis sest, et matka ametlikuks stardi ja finišipaigaks kujunes teatava äparduse tõttu hoopis Pakri pank.


Täna on juba liiga hilja, et ratast putitada, homme proovin tirriga uuesti jõudu katsuda. Niisiis, võiduka lõpu päev on homme. Saabki rahulikult võtta. Nii vähe on jäänud veel matka lõpuni (umbes 40km või natuke peale), sellist saatuse irooniat ei tahaks kogeda kus enne finišit ratas sõidukõlbmatuks muutub.

Läbisõit: 92,2km
Sõidu aeg: 4:39:17
Keskmine kiirus: 21km/h 
Maks kiirus: 35km/h
Kogu läbitud tee: 2391km

laupäev, 20. august 2011

51 - päev

Hommikul käis külavanem ise siin ja tõi mulle akud ära ning ajasime veel mõnda aega törts külamehejuttu.

Eilne tormiennustus on täppi läinud. Idatuul on tõusnud valjuks. Nii valjuks, et pani mere möllama ja rapsis varjulisest paigast hoolimata telki, kõigutas puude latvasid ning lennutas liiva ja lehepuru. Jahedaks läks, kaootiliselt sabistas ka vihma. Naabrid korjasid asjad kokku ja tegid vehkat. Mis neil viga autosse istuda ning sõita millal aga süda lustib. Mina pean ikka ühe silmaga taevast jälgima, et kas antakse armu või mitte. See on juba heas mõttes harjumuseks saanud ja praeguse seisuga võin üsna täpselt ennustada kust kui palju ja mida tuleb.


Viimase söögipoolise loovutasin hommikul kassile, ise närisin õunapunne. Ühel helgemal hetkel proovisin lähiümbruses niisama ajaviiteks rattaga sõita ilma varustuseta. Gabariiditus andis kohe ennast tunda. Imelik on sõita kui raskeid pampe ratta küljes pole, kuidagi liiga kerge tundub kõik ja ilma lenksukotita on selline tunne, et kohe lendan üle esihargi. :)

Kella kolmeks tahenes ilm sedavõrd, et julgesin laagri kokku pakkida ja edasi sõita. Telkimisala lähedal on olemas täiesti toimiv kooguga kaev ainult ämbri asemel oli improviseeritud plastikkanister. Natuke pusimist oli, et vett kätte saada aga asja sai ja veel polnud viga.

Vett või midagi?

Kahjuks liiga hilja hakkasin mõtlema selle peale, et võiks ju üles pildistada huvitavamaid ning omanäolisemaid silte ja viitasid mis teede äärde paigaldatud on. Aga kui sattusin mõnda sellist nägema siis ei taibanud fotokat välja võtta. Tihtilugu veendusin selles, et inimese leidlikusel ja loovusel ei ole mitte mingeid piire. Erilist muljerikkust pakkusid just erinevad talude sildid mis majapidamiste sissesõiduteede otstesse olid püstitatud, üks uhkem kui teine. Kes oli puust nikerdanud mingi monstrumi, kes metallist kokku keevitanud ma ei teagi mis asja jne... Igatahes kohe näha, et suure hoole ja armastusega tehtud. Samuti juhtus mõnikord lihtsalt täiesti suvalises kohas olema mingi... kuidas nüüd öelda, "lahe asi." :)

Sellise asja leidsin tee äärest. :)

Esimene lähim kauplus asus 30km kaugusel Kuusalus mis ei jäänud päris tee peale seetõttu pidin väikese põike tegema, siiski kuidagi kahtlaselt kähku läks see osa. Mõned burgerid ja kohv kulus marjaks ära. Veidi enne Salmistut kuulen, et tagaratta juurest kostab vali "plinn..." No selge. Veel üks kodar purunes ja jälle tirri poolselt küljelt. Õnneks oli selleks ajaks ilm juba täitsa heaks muutunud, isegi päike tuli välja, sain rahulikult pusida. Toimisin samamoodi kui eelmine kord: väänasin kodara ühe otsa konksuks ja keerasin külge tagasi. Seekord velge kaheksaks ei kiskunudki.


Kusagil Kaberneeme ja Ihasalu vahel, metsateel sõites avastasin mingid vanad betoonpunkrid. Kössitasid seal vaikselt, murumütsid peas. Juuresolev infosilt viitas sellele, et esimese vabariigi aegu asus seal suurtükipolügon ja need betoonkolakad olid tulejuhtimise punkrid. Neist ühe seinal ilutses aastaarv 1939. Praegu kõrgub sellel alal sihvakas männimets. Laagrisse jäin Ihasalu lahe äärde suvalisele rannale. Et need sääsed ka ükskord otsa ei lõppe.



Läbisõit: 64,7km
Sõidu aeg: 3:32:58
Keskmine kiirus: 19,4km/h 
Maks kiirus: 44,5km/h
Kogu läbitud tee: 2299km

reede, 19. august 2011

50 - päev

Palavus ja päikesepaiste. Lahe. Terve mõistus ütles, et matk ei või jätkuda enne homset. Tegelikult koitis tänase päeva rõõmsameelsus juba eile. Laotasin teki murule, heitsin seljast kõlbelisuse piirini üleliigsed hilbud, viskusin laisalt horisontaalasendisse, võtsin nina alla raamatu ja lasin päikesel ennast ohjeldamatult praadida. Ei saa kindel olla kas see suvi ongi veel selliseid võimalusi. Paganama hea on teada, et pole kuskile kiiret, ei pea millegi pärast rabelema ega muretsema. See tekitab tahtmatult piiramatu vabaduse tunde. Olen ju iseenese sundija.


Kui olemine liialt kuumaks läks käisin libedatel kividel ukerdades end meres jahutamas ja ühtlasi ka pesemas. Terve päev on siin edasi-tagasi voorinud saksa keelt kõnelevaid rahvaid. Mõned käisid lihtsalt mälestusmärki vaatamas, mõned jäid siia telkima. Üks perekond kahe mürsikueas lapsega parkis end karavaniga minu kõrvale ja küsis kas tohivad lauda kasutada ja lõket teha. Ütlesin, et laske aga käia. Ise ma lõkkest nagunii suurt ei hooli. Kahele mürsikule paistsin aga suurt huvi pakkuvat. Valisid mu välja kui luureobjekti mida aegajalt põõsast salaja piilumas käia. :)

Päeval käis telkimiskohta revideerimas Juminda külavanem ning ühtlasi ka selle telkimisplatsi hooldaja. Rääkis, et olevat nooruses kõva rattaspordimees olnud. Muhe vana. Pistis mulle pihku voldiku küla tutvustava ajalooga ning oli lahkesti nõus mu telefoni ja fotoka akud enda koju laadima viima. Eks ma siit ükskord ära minnes hüppan tema juurest läbi.

Vahepeal sain Ermolt hoiatava sõnumi: "Maga homme kaua, ennelõunat kõva torm ja raju." Ei midagi uut minu jaoks. Enne tormi pidavat ikka vaikus olema. Lasin siis mõnuga tänasel vaikusel enese üle valitseda, eks homme vaatab mis saab.

Aegajalt patseeris telgi ümber juba tuttav kõuts, käis mul sabas nagu truu koer. Minu moonakotist jätkus üht-teist temalegi. Panin talle nimeks "Volli". :)

Volli. :)

neljapäev, 18. august 2011

49 - päev

Ma ei mäleta mis kell ärkasin kuid see-eest mäletan, et Ermo norskas kui vana kurat. Eilne meeleolukas oleng tuletas ennast igatahes hommikul meelde. Peale kõikide muude toredate asjade võttis Ermo minu jaoks ka läpaka kaasa, et saaksin vahepeal maailmale tere öelda. Neti levi osutus nigelaks, sellepärast pidin kõrgema künka otsa ronima aga asja sai.

Pelmeenide keetmise aegu rääkis Ermo kuidas tal lahingukooli metsalaagris olla üks sihuke sitt päev olnud, et kõik kohe kangesti viltu vedanud. Kuidas ta nööridesse takerdus ja seeläbi näoga maad kündis, kuidas ta telgis kuuma vee jalgadela ajas, kusjuures karjuda ei tohtinud (sõjameeste värk) ja päeva lõpuks väliahju najal oma frensi põlema pani. No ja kui ta oli kõik selle jutu õhinal ära rääkinud suutis ta ümber ajada meie podiseva pelmeenikatla mille enamus sisust rõõmsalt liiva sisse kadus. :)

Aita leida internet.


Süüdlane.

Söömata siiski ei jäänud sest koukisin kotist välja purgisupi kirjaga "Kodune seljanka". Alles jäänud pelmeenid rändasid sinna sisse. Asjatasime veel mõnda aega, pakkisime asju, proovisime aidata idanaabreid kes olid autoga randa sõitnud ja sinna kapitaalselt kinni jäänud (ristisime nad päeva genjalistideks) ning oligi aeg nägemiseni jätta. Kell näitas juba kahte kui liikuma hakkasime.

Nägemist.

Juminda poolsaarel valisin kõige rannikupoolsema metsatee. Tihti tuli ratast üle teele langenud puude vinnata ning läbi ühe oja sikutada kuid see-eest avastasin Naskali lahele imelised vaated. Mingi aja pärast sattusin kogemata sellisesse paika mis meenutas kangesti üksikut saart (kui mitte arvestada eemalt rannast kostvaid laste hõikeid). Seisin seal kaua nagu Robinson Crusoe ning pidasin aru kas jääda siia ööseks või sõita poolsaare tippu välja. Otsustasin siiski viimase kasuks, ei oskagi öelda miks. Vähemalt tean kuhu tulevikus tagasi minna. Ja siinkohal ei väsi ma kordamast: inimesed, tulge põhjarannikule matkama!

Crusoe.

Ei viitsinudki täna rohkem vändata. Juminda poolsaare tipus on samuti rmk telkimisala. Lõkkekohti on seal kaks, üks katusealusega ja teine ilma. Katusealune oli juba hõivatud seega jäigi ainult üks valik. Samas kõrval on miskid palkhooned millede kuuluvust ma ei suutnud tuvastada. See-eest suutsin tuvastada mõned õunapuud mis haput maitsevaheldust pakkusid.

Rannale on püstitatud mälestusmärk 1941a. augustis merelaahingutes hukkunutele. 66 laeva lasti merepõhja leningradi evakueeruvast laevakaravanist. Täpset hukkunute arvu ei tea keegi aga igatahes tuhanded leidsid siinkandis oma otsa. Hukkunute arvu poolest olevat Juminda katastroof üks ohvriterohkemaid meresõja ajaloos.




Õhtul käis mul külaline. Üks kõuts kes näis nõnda kondine, et lõikasin talle priske jupi suitsuvorsti.

Läbisõit: 33,3km
Sõidu aeg: 2:05:21
Keskmine kiirus: 16,2km/h 
Maks kiirus: 37,3km/h
Kogu läbitud tee: 2234km

kolmapäev, 17. august 2011

48 - päev

Hommikul enne teele asumist puhastasin rattal hammakaid ja ketti, nägid teised välja justkui liivapaber. Helistasin Ermole ja leppisime kokku, et kohtume Pärispea poolsaare tipus, Purekkari telkimisalal.

Altja kõrtsis kehakinnituseks mulgipuder ja kohv ning eraldi tahan kiita kukleid mida sinna juurde pakuti. Selline vanas talupoja stiilis kõrts. Kamp põhjanaabreid jauras vastaslauas neile iseloomulikul moel, õnneks mitte liiga häirivalt.


Võsul täiendasin moonatagavara ning vurasin edasi Käsmu. Käsmu on mõnusalt rahulik ja idülliline rannakülake. Kui ma juba siin olin siis tahtsin külastada ka kohalikku meremuuseumi mille peale kulus umbes tunnike. Väljas käisid parajasti fassaaditööd ja sees peale minu muud rahvast ei olnudki. Natuke nuriseda võiks ainult selle üle, et eksponaatidel oleks võinud tutvustavad sildid juures olla aga muidu oli täitsa kift.




Käsmust edasi, teispool poolsaart kulgesid ainult väikesed metsateed, nii männijuurikased, et loksutas päris läbi.  Teele jäi ka paar rändrahnu kus meenutuseks mõne klõpsu tegin.Vahepeal muutus teedevõrgustik nii tihedaks, et tekkis väike eksimise moment, ei jäänud muud üle kui pidin kompassi abil ilmakaari määrama. Jalgratta rajad on küll kenasti märgitud aga koostasin jonnakalt siiski oma maršruudi ja tulemuseks ei jõudnud ma ikkagi sinna kuhu tahtsin välja jõuda, see tähendab, et suurele maanteele küll aga mitte seal kus plaanisin. Oma arust kõik nagu klappis. Mine siis võta kinni sellist udupead. :) No lõppude-lõpuks hullu polnud ju midagi, kõigest mõne kilomeetrine nihe, ei muud.


Kusagil Eru küla kandis haakis mulle sappa üks jalgrattur- vanem meesterahvas. Ei oska öelda kaua ta sedasi vaikselt minu tuules sõitnud oli aga päris ära ehmatas kui peeglist äkki kellegi sinine varrukas paistis. Tegin juttu, olevat siitkandi mees ja sõitvat niisama ringi. Kulgesime kõrvuti kuni Vihasooni välja siis soovis ta mulle head teed ning pööras ise oma koju.

Ermo helistas ja teatas, et on kohale jõudnud, ei viitsi niisama passida ja hakkab mulle vaikselt vastu sõitma. Viinistus hüppasin kiirelt poest läbi, et õhtuks mõned ekstra produktid võtta. Enne kui Purekkarile jõudsin oli mulle määratud veel üks kord teelt eksida. Põrutasin uljalt õigest teeotsast mööda kuni meri vastu tuli aga ühtegi telkimise ala küll ei paistnud. Ots ringi ja tagasi kuni näen, et üks tuttav kuju seisab tsikliga teeristil, endal sama nõutu nägu peas kui minul. :) Ermo oli just siis kui mina Viinistu poes ostlemisega hõivatud olin sealt mööda kimanud tähele panemata minu ratast mis ülbelt tee ääres kaupluse seina najal laiutas. Igatahes kell näitas pool kuus ja nüüd ma olin kohal.


Purekkari telkimisala ise on päris suur, varustatud mitme lõkkeplatsiga. Ilm on terve päeva olnud super, ainult siin merekaldal natuke tuulise võitu. Nagu ikka. Otsisime veidi varjulisema koha ja seadsime end sisse. Puukuuris olevad küttepuud osutusid sõna otseses mõttes lausa palkideks, seega tuli hakatuseks metsaalust korjata.

Jõmisesime poole ööni välja. Moraali tõstsime lonksu kangema ning jaheda õllega, joogikõrvast sai haugatud soolapekki ja muud head-paremat. Öösel tahtis tuul telgi katet minema viia, mitu korda käisin seda unise peaga kohendamas aga kasu ei miskit. Ah, las laperdab.




Läbisõit: 66,8km
Sõidu aeg: 3:43:04
Keskmine kiirus: 19,4km/h 
Maks kiirus: 35km/h
Kogu läbitud tee: 2201km

teisipäev, 16. august 2011

47 - päev

Mustoja lõkkekoht on täitsa tore koht. Siinsamas kõrval vuliseb jõgi ja kuna tänane päev osutus armuliselt päikeseliseks siis otsustasin, et sellest tuleb üks pesupäev. Ühest küljest oleks muidugi täna hea sõita aga teisest küljest millal siis veel riideid kuivatada saab?

Kraamisin kõik oma hilbud välja ja pesin jões puhtaks. Jõe äärde viib trepp, õige mugav oli toimetada. Katusealuse alla tõmbasin nööri kuhu see kupatus kenasti päikese kätte kuivama sai. Ka sellised asjad mis pesu ei vajanud nagu magamiskott, alustekk ja veel üht-teist tassisin välja tuulduma. Nüüd näeb lõkkeplats välja justkui ehtne mustlaslaager. :)





Kõige lõpuks pesin ka ennast inimese kombel korralikult puhtaks. Mõtlesin seejuures, et kui nüüd peaks mõni turist ootamatult ilmuma siis saab ta küll kultuurishoki osaliseks- üks üleni paljas ja karvane mees põlvini vees sulistamas. :) Jõevesi ei olnudki nii külm kui algul arvasin. Nüüd on hea ja värske olla.

Helistasin Ermole, ta lubas mulle homme tsikliga külla sõita. Eks näis kuhu ma homme õhtuks välja jõuan. Tellisin talt tehnilist piiritust kateloki jaoks ja veel miskit nipet-näpet. Hea kui külalisi ka vahest käib.

Sillamäelt ostetud tulemasina bensiin kõlbas ainult lõkke süütamiseks. Ja õhtul poole üheksa paiku hakkas jälle rõõmsalt vihma sadama.

esmaspäev, 15. august 2011

46 - päev

Uimane ärkamine. Iga tegevuse peale kulus nii palju aega. Kuidagi ei viitsinud ennast liigutada, et asju kokku pakkida. Viimasel ajal on mulle öised kaasüürilised keldrikorrusele tekkinud. Hommikuti vahivad sellise näoga otsa justkui oleks neile võlgu midagi. :)


Kundas külvas segadust teeremont, kõikjal olid ümbersõidu märgid ja isegi kohalikud ei osanud esimese hooga päris täpselt öelda kuidas kõige paremini maanteele välja saab. Mingis pubis mille nime ma ei mäleta vaatasin televiisorit kui imeasja. Täitsa muigama ajas kohe. :) Grossi toidukaupade ees mõeldes mida edasi teha kohtasin üht mutikest kes oli samuti jalgrattaga ja kellel juhtus olema minuga üks suund, tema oli teel Ojakülla. Nii me siis sõitsime mõnda aega juttu puhudes koos kuni ta mulle õige teeotsa kätte juhatas. Edasi tundus navigeerimine juba loogilisem.

Vahepeal tegin peatuse mingil metsaraiesmikul palgikoorma kõrval kus premeerisin ennast Kundast ostetud rummikoogiga. :) Krt. Magusa isu on ikka hoomamatu.



Veidi enne Toolset näitas teeäärne silt jaanalinnu farmi. Kuna mälu ütles mulle, et kuule mees, sa ei ole ju veel ühtegi elusat ega ka elutut jaanalindu oma silmaga näinud siis kasutasin juhust ja põikasin läbi. Tuli välja, et peale jaanalindude peeti seal teisigi pudulojuseid: emusid, põhjapõtru, kitsi, kääbuslambaid, kääbussigu, ühte poni ja muid väiksemaid karvaseid ja sulelisi. Emud teevad kifti häält, justkui keegi käivitaks Harleyd. :) Ekskursiooni viis läbi peretütar kellel oli iga eluka kohta lugu jutustada. Sain teada, et jaanalind ei hiilga väga oma inteligentsiga aga huvitav oli neid jälgida. Kõige muu hulgas rääkis ta, et see farm on viimaseid päevi avatud sest peremehe siit ilmast lahkumise tõttu käivat miniloomaaia pidamine pererahvale üle jõu. Sellest on muidugi väga kahju. Enamustele loomadele olla juba uued omanikud leitud. Minuga samal ajal külastas farmi veel üks perekond väikeste lastega, kelledele pakkusid loomad ikka väga elavat huvi, eriti vietnami kääbussead kes vahetpidamata vigisesid ja kitsed kellele tohtis rohtu anda. Õige mitu tundi kulus seal asjatamisele.







Vainupeal, ammutasin ühest surnuaia kaevust pilgeni täis oma veeanumad. Edasi viis mööda rannikut kena metsatee, ainult kole liivane. Vahepeal pausi pidades avastasin, et mustikad on suured kui poksikindad ja seeni igat sorti. Minust ei ole mingit seeneteadlast, tunnen ära vaid kukeseene ja punase kärbseseene, seepärast jätsin seenemikud sinna kus nad olid mida aga ei saa öelda mustikate kohta. :)



RMK Mustoja lõkkekohta jõudsin veidi enne loojangut. Käisin tsekkisin korraks randa ka ja mis ma näen, üsna vee piiril, liivas seisab mingi betoonist ehitis. Algul mõtlesin, et on mõni sõjaaegne rajatis aga lähemal vaatlusel selgus, et ehtne saun. Päevi näinud küll aga ikkagi saun. Uksed lahti, tundus ühiskasutuses olevana. Kujutlesin juba mõnuga kuidas ma leili viskan ja seejärel aurujutt taga merre kargan ning hõõrusin rahulolevalt käsi. Proovisin kerise alla tuld teha, kõik toimis. Nurgas seisid kaks ämbrit, läksin merest vett tooma ja siis kõik minu kujutlused mõnusast saunaõhtust mullina puruks lendasidki. merevesi oli pehmelt öeldes "kergelt" sitane. Mingi rohekaspruun ollus hulpis kõikjal vees. Ei tea mis see oli aga igatahes saunatamisele tõmbas see kriipsu peale.


Üsna pettunult ja kõrvad lontis lonkisin lõkkeplatsile tagasi. Ei viitsinud suuremat sööki valmistada. Istusin niisama lõkke ääres, Tõnu Oja luges raadios mingit kuuldemängu. Hiljem telgis, taskulambi valgel avastasin vasakust põlveõndlast kinnise puugi. Niisiis, ikkagi ei pääsenud puhtalt.


Läbisõit: 49,2km
Sõidu aeg: 3:20:37
Keskmine kiirus: 15,3km/h 
Maks kiirus: 49,8km/h
Kogu läbitud tee: 2134km

pühapäev, 14. august 2011

45 - päev

Sillamäele jõudes tiksus spidomeetrile kenasti ette järjekordne tore number: 2000km. :) See teine tuhat läks kuidagi kähku.

Jälle tuhande võrra rikkam. :)

Statoili kohvikus, kus peale tüüpilise menüü mis reeglina sisaldab friikaid, mingit liha imitatsiooni ja tooreid juurikaid mis on omakorda üle puistatud rohke üldmaitseainega pakuti ka natuke teistsugust pläusti mis minu maitsmisorganitele uutmoodi elamust pakkus. Siiski selgus, et erinevalt eelnevale sisaldas see ilmselt kohalikku eripära arvestades lihtsalt teistsugust maitseainepuru. :) Ei oskagi nüüd öelda kas oli harašoo või ei olnud.

Edasi siirdusin linnapeale katelokile kütust hankima. Tee või tina aga siinmail ei teata sellest midagi, isegi ehitustarvete kaupluses ei oldud sellisest asjast nagu tehniline piiritus kunagi kuuldudki. Tehti suured silmad ja kehitati vaid õlgu. "Nje panimaju." Kehitasin siis õlgu vastu ja läksin ära. Muidugi kodutarvete kauplus, kus tehnilist piiritust kõige tõenäolisemalt leida võib oli pühapäevase päeva tõttu suletud, nagu ka paljud muud kauplused ja asutused. Ostsin siis mingist suvalisest poest peale muu vajaliku moona proovimise mõttes tulemasina bensiini.

Kui rääkida müüate riigikeele oskusest siis ei üllata see kedagi kui mingit rahuldavat hinnet panna ei saa. Hea kui sinust üldse aru saadakse. Aga kui piisavalt ei pursi siis on alati alternatiivina olemas ka rahvusvaheline viipekeel:
"Palun kaks kalakonservi ja need nuudlid."
"Što? Tve kanservõ i makaronõ?"
"Jajah."
Lihtne ju. :)

Vokas tundsin, et üks burger kuluks jälle marjaks ära aga nõme on süüa kui pool toidust näokarvadesse kinni jääb. :)

Toilas külastasin saksa sõdurite kalmistut mis asub kõrgel pangal. Sealt ülevalt avaneb merele ilus vaade. Ilm oli päeva teiseks pooleks ennast paremast küljest näitama hakanud ja nii ma siis istusin seal natuke ja vaatasin merd.

Saksa sõdurite kalmistu.

Oleks tahtnud kauem olla.

Edasi muudkui mööda pankrannikut. Ilmselt ma ei maini siinkohal viimast korda, et neile kes plaanivad tulevikus pikemat või lühemat jalgrattamatka ette võtta aga ei tea/suuda otsustada kuhu minna siis soovitan kõige muu kõrvalt ka eesti põhjarannikut kaaluda. Tõsiselt. Juba pankrannik ise on see mille pärast tasub seal sõita ja muidugi mitte ainult.

Valaste joal veetsin natuke kauem aega sest leidsin sealsest välikohvikust ühe vaba pistiku kuhu fotoka aku laadima panin. Seniks nautisin külma õlut, pannkooke ja kirjutasin blogi. Juga ennast sai piiluda ainult kahelt poolt servast. Sillaga, mis viis vanasti otse joa ette oli miski pahandus, nimelt kolmandik sillast oli puudu, sellepärast ilutses trepiväraval suur tabalukk. Turiste vooris päris palju ja üldse oli täitsa tore olla.

Valaste juga.

Kohalik välikohvik.

Tuhamäed paistavad.

Aseris toimus parajasti jalgpallikohtumine kurat seda teab kelle vahel. Igatahes rahvast oli palju. Mulle pole kunagi meeldinud vaadata kuidas kari mehi ühte pisikest palli taga ajab, sellepärast ei viitsinud ka süveneda asjasse.

Vasakul käis samal ajal hirmus kisa ja pallimäng.

Õhtu oli tasahilju kätte jõudnud kui Kalvi mõisa väravas peatusin et veidi massiivset ehitist silmitseda. Sealt metsateele keerates kappas põder hirmsa raginaga võssa. On ikka suur loom küll. Meie vahemaa võis olla kõigest mõnikümmend meetrit. Ilmselt käis teepervelt noorte võrsetega maiustamas.

Kalvi mõis.

Mahu asulasse jõudes vaatan, et üks auto sõidab mulle juba pikemat aega vaikselt järgi. Kui tee otsa sai ja ma end otsapidi mere äärest leidsin astus autost välja mees kes otsustavalt sammud minu poole seadis. "Näe, kohtusimegi jälle!" Hõikas ta juba eemalt. Mina tegin suured silmad ja mitte ei suutnud meenutada kellega mul on au. Selgus, et sama mehega kohtusin Koiva jõe ääres Kõrgeperve lõkkekohas. Tol korral oli meil kõigest põgus vestlus aga näe tema tundis mu kohe ära. :) Ausalt öelda olin oma öömaja otsingutega veidi kimpu jäänud aga tema soovitas mul siinsamas mereäärsel platsil telk püsti panna. Olevat valla maa ja seal ennegi laagrilisi nähtud. Minu kaardil on sama koha peale märgitud telkimise ala. Kangesti puugilembeline rohi kasvas seal aga mis teha, pidi sobima sest pimedani oli kõigest pool tundi, mitte rohkem ja tänasest päevast kole väsimus kallal. Hiljem tegin telgis põhjaliku puugitseki, üks sibliski püksivärvli vahel.

Kohe läheb pimedaks.

Tänane ilm on olnud sõitmiseks soodne- mitte liiga palav ja mitte liiga jahe. Pilves selgimistega, kui sünoptikute sõnavara kasutada. Pimeduse saabudes kerkis tuul mis telki paigast nihutada tahtis ja öösel und häiris.

Läbisõit: 99,6km
Sõidu aeg: 5:06:59
Keskmine kiirus: 19,6km/h 
Maks kiirus: 40,8km/h
Kogu läbitud tee: 2085km