31 - päev

Kui ma Kõrgeperve lõkkekohast lahkusin oli selline tunne, et midagi oleks justkui puudu. Rattaradade ristumiskohast näitas viit Tellingumäele. Vaatetorni ma ei viitsinud ronida sest eelmine suvi sai seda kanti rmk tripi raames külastatud. Muide, uus kiik on sinna ehitatud.

Tellingumägi.

Rattaradade ristumiskoht.

Aga selle mis hommikul lahkudes tegelikult puudu oli avastasin alles Harglas. Olin maha unustanud oma väikese rätiku mida oli hea ümber randme siduda, et higi pühkida või tuulisema ilma korral ümber kaela sõlmida. Vägisi jääb mulje, et Kõrgepervel on mingi asjade kogumise komme, eelmisel aastal unustasin sinna oma särgi. Tagasi ei olnud ka enam mõtet minna. Nii ma siis istusingi Hargla bussipeatuses mustas masenduses ja järasin poest ostetud magusat saia ja broilerikintsu ning vaatasin kuidas vihma sajab. Kõrval äritsesid külamehed seentega.

Kusagil täiesti suvalises kohas, ise ka ei tea täpselt kus, äkki näen, tee ääres murul istub vanamees. Küsis mult suitsu, andsin kaks. Ütles, et käis seenel ja selle tõestuseks näitas ämbrist kukeseeni. "Väikesed." Ütles mees. "Tahavad veel nädalakese kasvamist." Noogutasin nõusolevalt. Veel rääkis ta, et elab siin keset päraperset ihuüksinda ja tee mida mööda kavatsen sõita on kole liivane. Tegime pläru ning puhusime mõnda aega veel juttu.

Tänase päeva refrääniks võikski olla liivased teed ja rasked tõusud. Jalad on tömbid ja jaksu pole. Kõige hullem teelõik oli Leppurast kuni Vastse-Roosani. Seenemehel oli õigus kui ta hoiatas mind halbade teeolude eest. 7-8 km puhast liiva ja ülesmäge rühkimist. Enamuse ajast pääsesin edasi ainult ratast käekõrval lükates. Kuna ratta esimene ots on nii kerge siis kippus see pidevalt külje suunas libisema. Ohtralt kirumist ja vandumist. Varesed mögisesid midagi puu otsas, saatsin nad kuu peale oma jutuga.

Kui reaalne selline tee on?

Borodinoo kant pakkus maalilisi maastikuvaateid.

Viimasel ajal olen hakanud maniakaalselt igale talule lähenedes hoolega kuulatama ega mõni peni kusagil ei klähvi ja juba varakult mõtteis põgenemisstrateegiaid planeerima. Vahel on aga sattunud nii, et enne mõnda talu on järsem tõus ja siis mõtlen hirmuga, et kui nüüd mõni tuustik aiast välja kargab siis ülesmäge ma küll eest ära ei jõua sõita.

Hintsiko asula lähistel bussipeatuses istudes (üldse on bussipeatused kõige paremad puhkepauside pidamiseks) ja pähkleid krõbistades sõitis ligi keegi veidi svipsis olekuga härra ning uuris mis reisumees ma sihuke olen. Unustas endal imestusest silmad suureks kui teada sai kui pika matka ma olen üksi ette võtnud ning tituleeris mind hoobilt hulluks. :) Ööbimispaigana soovitas ta mulle läheduses asuvat Paganamaad.

Paganamaa puhkekoht tasub meelde jätmist. Kõrgel nõlval püstkoda koos lõkkeaseme ja kõige muu vajalikuga, veidi eemal külakiik. Natuke allpool miski lava moodi ehitis, ilmselt külarahva koosviibimise koht ja päris oru põhjas lebab Liivajärv (kui ma nüüd õieti mäletan). Alla järveni viib järsk, lagunenud, treppi meenutav moodustis. Teispool järve on juba Lätimaa.

Vanapagan. :)

Topelt katus.

Laulame?

Liivajärv / Iivajärv.

Siin ringi uudistades sattusin kokku kahe laheda noore inimesega, pois ja tüdruk kes tulid just ujumast. Ise olid pärit Tartust aga tüüp olla kunagi siin jalgrattamatkal käinud ja tuli nüüd korraks vanu radu meenutama. Väga sõbralikud noored. Tükk aega muljetasime matkamise teemadel. Lahkudes küsisid  veel selle blogi aadressi. Alles pärast mõtlesin, et kui ebaviisakas minust, ei tutvustanudki ma end ega küsinud ka nende nimesid. Nüüd ei teagi kellega rääkisin.

Käisin järves ennast ja riideid pesemas, vastaskaldalt kostus lätlaste jauramist. Telgi lõin üles keset püstkoda, et oleks tuulevaiksem. Oleks võinud ka niisama magamiskotis magada aga sääsed olid õhtul tigedad ja tigedad sääsed mulle kohe üldse ei meeldi.

Läbisõit: 53,2km
Sõidu aeg: 3:45:40
Keskmine kiirus: 15,4km/h 
Maks kiirus: 40,1km/h
Kogu läbitud tee: 1447km

30 - päev

Tänane päev on kulgenud pikkade ja laugete laskumiste tähe all mis kompenseeris kuhjaga nende lõpus olevad tõusud. Pükstele pidin olude sunnil rihma peale panema, et need päris maha ei vajuks. :)

Külastasin Taagepera lossi ja väisasin ka üsna mitut järve: Lasa järve, Tündre järve, Valgjärve ja korraks piilusin ka Nihu järve. Kolmele esimesele on rmk puhkamisvõimalused loonud. Eriti sümpaatse mulje jättis Lasa järv, seda oma kõrvalise koha ja vaikse olemise tõttu. Seal tegin mustikasöömise pausi. Ilm oli päeva esimesel poolel nagu oli, nii mõnigi kord sadas selja märjaks ja nii mõnigi kord õnnestus ähvardava pilve eest ära sõita.

Taagepera loss.

Lasa järv.

Vahepeal andis kannakõõlus ennast tunda. Teravad valuhood käisid läbi nagu oleks pillikeeled puruks rebitud.

Plaanisin, et otsin Valgas mõne söögikoha aga võta näpust, seal pannakse sellised asutused juba varakult kinni. No selge. Mõtlesin, et ehk on miskit huvitavat vaadata aga ei pakkunud see linn mulle ka seda võimalust. Ainukeseks huvipakkuvaks vaatamiseks jäi see, et ühel pool teed niitis lätlane muru ja teisel pool teed pügas eestlane hekki. Ikkagi piirilinn. Kui teede seisukorrast rääkida siis vähemalt pooled neist olid väga sitas seisukorras.

Kuna sooja hirvepraadi mulle ei pakutud siis otsisin säästukast midagi nosimist. Ratta jätmine kuskile suurema kaupluse ette mõnes suuremas linnas on omaette protseduur. Kõigepealt otsid "lasipuud" kuhu suksu kinni aheldada ning seejärel keerad maha ja võtad endaga poodi kaasa kõik kellad ja viled mis võiksid tumedaid jõude tegudele ahvatleda. Väikeste külapoodide juures ma tavaliselt ei pane ratast isegi lukku. Aga nii see kord juba on, et kus rohkem inimesi seal rohkem tegijaid ja kus tegijaid seal ei pruugi alati olla nägijaid.

Koikkülas, mingi vana meierei moodi hoone ees sõin õhtust ja sattusin ka korraks kohalikele külapäevadele mis just minu saabumise ajaks oli hoogu võtmas. Tundus tagasihoidliku üritusena või oli asi minus aga viisakuse mõttes kuulasin natuke aega pillimehi ja tulin siis tulema.

Bon appetit.

Kohupiimapallid olid kuivavõitu.

Koikküla külapäevad.

Võtsin suuna Koiva jõe äärde, Kõrgeperve lõkkekohta. Kui kohale jõudsin selgus, et mingi seltskond oli juba platsis. See suvi ongi millegipärast olnud nii, et kõikvõimalikud puhkamise kohad on rahvast pungil täis. Varasematel suvedel on ikka rahulikum see olukord olnud. Ei lasknud ennast häirida ning panin minagi vabasse nurka telgi püsti. Koiva jahedad vood jahutasid mu keha ja vaimu, pidi ainult jälgima, et jõevooluga kaasa ei läheks. Suurema soolakihi sain maha pestud.

Kõrgeperve.

Vastu ööd tõmbus taevas täiesti selgeks, riskisin ja telgile katet peale ei pannud. Nüüd kuulan pealt naabertelgist kostvat juttu. Siinkohal ei avalda millest räägiti. ;)

Läbisõit: 104,4km
Sõidu aeg: 5:53:08
Keskmine kiirus: 18,8km/h 
Maks kiirus: 41,6km/h
Kogu läbitud tee: 1393km

29 - päev

Hommikul ärkasin selle peale, et keegi meeshääl hõikas telgi ees: "Äratus!" Esiti mõtlesin, et mõni külamees tuli vaatama mis värk siin toimub aga see hääl tundus kuidagi kahtlaselt tuttav. Kui pea telgi uksevahelt välja pistsin oli minu üllatus suur. Selgus, et Viljandi rahvas- Anti ja Maire ja minu ema olid mulle ootamatult üllatusvisiidile tulnud. Tore. Minu leidmisega polnud neil probleemi sest saadan ma ju igal õhtul kodustele sõnumiga oma asukoha.

Külalised. :)

Ilm polnud sugugi paremaks läinud, pesu rippus nööril ikka sama märjana nagu ma need eile sinna riputasin. Katse asju kokku pakkida päädis ainult telgilt katte eemaldamisega kui hakkas jälle sadama. Ega's midagi, kate jälle peale tagasi.

Antiga käisime vahepeal Ala asulas poes. Ta oli unustanud autol katuseluugi kinni panna mille tulemusena esiiste märjaks sai. Tagasi tulles olid naised juba lõkke üles teinud, sai kohe kohvivee tulele tõsta. Käidi ujumas ning Anti proovis kala ka püüda aga ei saanud essugi. Mõnda aega asjatasime veel ja oligi aeg nägemiseni jätta. Nemad läksid tagasi "Viljandi Folgile."

Vihma muudkui sajab ja siis jälle ei saja ja siis jälle sajab... Mina aga istun telgis vihmavangis ja nosin kaneelirulle ning loodan, et homne on helgem. Muidugi võiks ju mõelda, et kõvemad mehed sõidavad iga ilmaga aga milleks luua endale üleliigseid ebameeldivusi kui selleks puudub igasugune vajadus. Ekstreem, närvikõdi, adrenaliin? Seda ka aga siis juba mõni teine kord, mõnel teisel matkal. Kui lähima asulani oleks näiteks mitusada kilomeetrit ja söögi/joogi varud otsakorral või kui ajakava hingaks kuklasse siis põrutaks iga ilmaga, lihtsalt olud sunniksid seda. Aga Eestis võib selles suhtes täiesti vabalt võtta ning täie südamerahuga endale vihmapühi lubada.

Nägu on juba nii karvaseks muutunud, et varsti ei tunne iseennastki ära. :)

28 - päev

...ja see valgusemäng jõudis öösel minuni. Sellist pauku pole ma juba ammu kogenud. Hukk ja kadu. Väljas muutus hetkega täiesti kottpimedaks, aegajalt joonistusid välgusähvatuste taustal ainult puude ja põõsaste kontuurid. Kõrvulukustava kõuekõmina ja kogu selle möllu keskel mõtlesin ainult üht: Raisk! Peaasi, et sisse ei löö. Panin tähele, et välk lajatas metsa taha palju kordi ühte ja samasse kohta. Ei tea mis seal küll olla võis.

Hommikul taevasse vaadates tekkis kuri kahtlus, et pilved ei olnud end veel kuivaks väänanud ja otsekui selle kinnituseks toimus peagi öise tralli järelkaja. Vihma kallas meeletult ning lombid tekkisid sekunditega. Hea, et olin telgile valinud veidi kõrgema koha. Kasutasin juhust ja pistsin ettenägelikult koormakatte nurga alla tühja kateloki joogivee kogumiseks. Hiljem kurnasin suurema sodi tualetpaberi abil välja. Mine tea millal siit ükskord minema pääseb.

Päev hakkas juba õhtusse kiskuma enne kui olukord veidi tahenes ja lubas nina kaugemalegi kui ainult telgiuksest välja pista. Täna polegi enam mõtet edasi sõita, korrastan parem kaarte, sätin niisama asju ja pesen mõned riidehilbud.

27 - päev

Perenaise kuked ei lasknud kaua magada, pistsid juba varakult lõugama ja oligi minu unelemise plaan mokas. Pärast hommikukohvi otsisin kaardilt kõige piirilähedasemad metsateed välja, jätsin viisakalt hüvasti ning tegin minekut.

Jalgratturi seisukohast on siinsed kruusateed väga halvad, pehmed ja palju lahtiseid kive, nendel sõitmine väsitab tublisti. Pidevalt tuleb otsida siledamat kohta sõitmiseks ja kui mõni auto juhtub mööda sõitma siis on suud ja silmad tolmu täis. Täna nuhtlesid mind millegipärast ainult suured veokad.
Metsateedel on küll parem sõita aga peab jälgima, et mõni oks kodaratesse või käiguvahetajasse ei satuks ja et  mõnda auku või vastu kivi/kändu ei sõidaks. Ühesõnaga, tuleb olla tähelepanelik. Ja parmud on ülbed, napsavad lennult.

Mõisakülast ei vii ühtegi otseteed Penujasse, tuleb sõita läbi Abja-Paluoja. Õnneks kulgeb see ots mööda asfalti. Kusagilt altpoolt, korraks Lätti sisse põigates saaks ka võib-olla aga ei ole päris kindel. Isegi kohalikud ei osanud kindlalt öelda kas sealt saab läbi või ei. Võtsin poest produktid ligi ning istusin bussikasse nosima. Mingid noored tüdrukud tulid ka vahepeal päikesevarju, muudkui edvistasid enamuse ajast kui mina rasvast broilerikoiba järasin. Ega ma nüüd nii naljakalt ka ei söönud. Õhk ei liigu, sooja on üle 30c.

Abja-Paluojas käigust oli ikka kasu ka. Lõpuks ometi leidsin kaupluse kus müüdi tehnilist piiritust. Olgu kiidetud "Kodutarvete pood."

Kuppelmaastik hakkab endast tasapisi märku andma, toredad langused ja üldsegi mitte nii toredad tõusud. Ei ütleks, et täna just kerge päev oleks olnud. Mõni kilomeeter enne Lillit asub Ruhijärv, tee ääres viitab sellele ainult peaaegu märkamatuks jääv pisike silt. Selline tore kohake, et jäin siia ööbima. Naabertalu rahvas käis aegajalt ujumas aga muidu polnud näha ühtegi hingelist. Järve vesi pakkus mõnusat jahedust, sain ennast päevapalavusest jahutada ja pisut kasida.

Õhtuse kapsasupi keetmise ajal ilmusid äkki välja sääsed, neid tüütusi oli nii palju, et pidin telki põgenema ja taskulambi hämaras vihus suppi edasi lürpima. Tumedad pilved kogunevad. Kusagil Äriküla kohal käib taevas valgusemäng.

Läbisõit: 74,5km
Sõidu aeg: 4:34:42
Keskmine kiirus: 17,1km/h 
Maks kiirus: 34,4km/h
Kogu läbitud tee: 1290km

26 - päev

Hommikul kuulen, keegi sõidab autoga mööda telklat ringi ja hõikab valjult nagu õige kaupmees kunagi: "Suitsukala! Hapukurgid! Kohvi!" Hommikune kohv kulus ära küll. Selline lõbus vana oli, ümises pidevalt mingit viisijuppi ja tundis huvi minu matkaplaanide vastu.

Iklas, kaupluse ees kus ma oma magusatagavarasid täiendasin nägin sellist ägedat matkaratast millel kaks inimest korraga vändata saavad. Tandemil oli veel käru ka järgi mis tegi ta eriti pikaks. Kahju, et järjekordselt ei taibanud pilti teha.

Edelavärav.

Ma olen juba maininud, et penid on värdiad ja veel värdiamad on nende omanikud kes ei suuda või ei taha oma hoolealust ohjeldada. Mitte, et ma mõni loomavihkaja oleks aga kohtades kus ka võõraid inimesi liigub tasuks ikkagi koer kinni hoida. Ketti kui aiast ei piisa.

Kusagil Uuemaa ja Tuuliku vahel pistsid mulle järgi viis või kuus nähvitsat, kõige viimasena valjult röökiv peremees kes üritas neid korrale kutsuda aga keda sa ikka kuulad kui sul saak ees lippab. Umbes kilomeetri uhasin maha enne kui kõige visam nähvits jälitamisest loobus. Pidasin juba vaikselt võitlemise plaani.

Teine juhus oli mõned kilomeetrid edasi kui ühest hoovist millel puudus aed hakkas üks kolli minu vastu huvi tundma. Kurat! Ükskord keegi vastu piilumist saab selle eest. Saartel ma peaaegu ei näinudki koeri.

Nigula (Järve) järve juurde jõudsin täpselt õigeks ajaks. Katusealusega istumiskoht pakkus kaitset äikesevihma eest mis otsustas ette hoiatamata sadama hakata. Poolteist tundi passisin enne kui olukord leebus. Senikaua sõin ära ühe konservi "Kilud tomatis" ja pool pätsi saia, magustoduks premeerisin end šokolaadiga.

Joogivett on täna palju kulunud. Seda tingis lämbe ja palav õhk mis enamuse päevast on valitsenud. Olulist rolli mängisid ka sitad kruusateed. Puha treppi sõidetud ja lahtine kiviklibu. Närvi ajas kohati. Mööda piiri äärseid metsateid oli palju parem sõita aga seal varitsesid jällegi parmud. Eriti meeldib neile kui sa higine oled. Ja ära mõtlegi seisma jääda, pistavad su elusalt nahka. :)

Kuhu nüüd?

Läti piir. Selle pildi tegemise ajal maitses mind vähemalt tuhat parmu.

Ma pole kunagi nii palju erinevaid kullilisi ja kakulisi näinud, pidevalt ehmatasin võsast mõne lendu.

Õhtu hakkas kätte jõudma, oli aeg endale mõni pesaplats otsida. Ega siin kandis see väga lihtne ettevõtmine ei olegi, enamalt jaolt ainult võsa ja kõrge hein igal pool. Tali asulas, poe ees kohtasin üht pässi kes nimetas end kui Valdo, rääkis, et on pärit Märjamaalt ja sõitis siia paar aastat tagasi jalgrattaga pruudi juurde. Sellest ajas peale elab nüüd siin ja tegeleb puude lõhkumisega. Pärisin talt kas ta teab siin lähistel mõnda sobivat telkimiskohta, ütles, et teab küll ja viis mind oma ämma juurde kes elab siin samas küla lähistel. Ämm oli lahkesti nõus ja küsis kas mina olengi see kellest ajalehes kirjutatakse. Ütlesin, et ei tea sellest midagi, juu siis keegi veel üritab ümber kodumaa sõita. Nii ma oma santlaagri tema aeda, lopsaka pärna alla üles seadsingi. Kurg plaksutas pesas nokka ja ladvas sumisesid mesilased.

Õhtusöögiks lihtsad võileivad ja mõned kalapallid.

Läbisõit: 55,2km
Sõidu aeg: 3:16:40
Keskmine kiirus: 17,4km/h 
Maks kiirus: 33,4km/h
Kogu läbitud tee: 1215km

25 - päev

Naabrid näitasid üles viisakust ja ei lärmanudki terve öö. Ilm oli palav, sellepärast ka tavalisest rohkem poe peatusi. Terve edelarannik on rattaga kulgemiseks üle keskmise kena. Mööda vana riia maanteed sõites leiab hulgaliselt toredaid randu ja puhkekohti, tõstaksin siinkohal esile Tahkuranna ja Kabli ranna.

Üks naljakas seik juhtus ka vahepeal. Kusagil Kabli kandis sattus mulle ette jalgrattal sõitma üks nooruke tütarlaps. Ilmselt pidas ta mind mingiks teeröövliks (no eks ma näen vist juba sedamoodi välja küll) sest mind nähes kohkus ta üsna ära ning siblis vaeseke aegajalt üle õla kiigates vaat, et endal hinge seest, samal ajal kui mina lõbustasin end sellega, et sportlikust huvist tal laisalt kannul püsisin. Mitu kilomeetrit jälitasin teda muie näol kuni ta üritas kaval olla, pöörates kõrvalteele. Mina aga jäin ühes bussipeatuses pausi pidama ja mida ma näen, nagu arvasingi kihutas tütarlaps minust peagi mööda justkui kartes, et ma ta kohe kinni püüan ja ära söön. Kas ma tõesti hirmutan juba inimesi? Ehh... :)

Röövel. :)

Oli plaan kuni Iklani sõita aga viimane korralik teadaolev mereäärne telkimisala on Krapi telkimisala, mingi 7-8 km enne Iklat. Samas kõrval, umbes mõne kilomeetri jagu asub Lemme telkimisala, sinna oli telkidest ja autokaravanidest väiksemat sorti linnak tekkinud. Tundub, et mõned on lausa oma killavooriga sinna terveks suveks pidama jäänud. :) Ei olnud mul seal lootustki privaatsemat äraolemist leida.
Ka Krapis oli puhkajaid palju aga õnneks mitte nii palju kui Lemmes. Pika otsimise peale ma siiski endale sobiva platsikese leidsin kuskil telkla kõige tagumises sopis. Hea on see, et siin on kaevud olemas, joogiveest puudust ei tohiks tulla.

Läbisõit: 60,9km
Sõidu aeg: 3:26:29
Keskmine kiirus: 18,6km/h 
Maks kiirus: 30,2km/h
Kogu läbitud tee: 1159km

24 - päev

Pühapäevahommikuseks äratajaks oli lõkke ving mida tuul jonnakalt minu telki kandis. Varajasemad ärkajad olid tule üles teinud ja keetsid nüüd kohvi. Ja mida selgemaks muutus taevas seda selgemaks muutus tahtmine edasi sõita. Lõpuks remontisin korda rattapeegli varre mille ma kolmapäeval järjekordselt ära suutsin lõhkuda. Kogemata vopsti küünarnukiga ja pooleks see oligi. Kulli poest sebitud paraja pikkusega nael sai lahaseks.

Natuke kahju oli Matsirannast lahkuda, nende päevadega oli see koht jõudnud üsna koduseks saada. Keskpäeval jätsin sugulastega nägemist, nemad läksid Manilaiule. Kui ma Saulepi kohvikus kahe suupoolega friikaid pugisin tuli sinna üks saksa perekond kes olid ka rattamatkajad. Kaks väikest last kaasas ja puha. Kõige noorem pesamuna istus ema ratta spetsiaalses järelkärus ja veidi suurem poiss väntas juba ise, ratta küljes pea sama suured kotid kui ta ise. Uskumatult tubli väikemees, endal ulatusid jalad vaevu pedaalidele.

Teel põikasin korraks ka Valgeranda. Ei meeldinud. Eriti ei meeldinud jõhkralt treppis kruusateed mida mööda sinna sai. Pärnus sattusin mingile laadale kus kasutasin juhust ning soetasin endale 13 euri eest uued sandaalid. Sõja ajal käib kah. Mööda Riia maanteed Pärnust välja sõites käisid teetööd, asfalt oli juba maas kuid liiklemine siiski kitsas ja tihe. Kaks ebameeldivat asja ühekorraga. Ei meeldi mulle see autode vahel ukerdamine, mis sest, et siiani on autojuhid üllatavalt viisakad olnud.

Vana ja uus.

Penid on värdiad. Nii kui jalgratturit näevad tunnevad kohe vastupandamatut kirge jalgrattur kinni püüda ja pisut ta sääri komposteerida. Raisk! Täna oli kaks insidenti. Üks enne Valgeranda ja teine veidi enne Reiu randa. Kui esimene tundus rohkem nagu naljamehena siis teine see-eest oli täisjõus rotveiler. Mõlemad kargasid välja ei tea kust. Rotveiler võttis vist asja tõsiselt, samal aja kui mina oma elu kiiremaid liigutusi tegin. Tavaliselt on mul küladest läbi sõites lenksukoti kummide vahel nuga sellisteks puhkudeks, nii öelda viimase võimaluse abinõu. Enne matkale minekut käis mõte peast läbi hankida koerte peletamiseks mõni pipragaasi balloon aga pelgalt mõtteks see millegipärast jäigi.

Ööseks jäin Reiu randa laagrisse. Täitsa kena kohake. Mina pole siia varem sattunudki. Kõrgelt kaldapervelt vaatad kuidas päike merre kaob ja lõkke ning telkimiskohad on ka täitsa nitževo. Kell näitab 20:30. Kaitseliitlased mängivad kusagil siin läheduses oma sõjamänge, kole paugutamine käib.

Olen tähele pannud, et kui kuskil suvitab korraga erinevad seltskonnad siis ikka leidub keegi kellel muusika üle platsi üürgab. Päeval see väga ei häiri aga öösel küll. No mõnikord oleneb muidugi repertuaarist ka. :)

Läbisõit: 86km
Sõidu aeg: 4:47:58
Keskmine kiirus: 19,2km/h 
Maks kiirus: 28,8km/h
Kogu läbitud tee: 1098km

23 - päev

Kui eile äratasid mind hommikul linnud siis täna oli äratajaks orav kes telgi katusele käbisid pildus. Lõuna paiku saabusid sugulased, tõid lisaks tellitud liigesekreemile ka kotitäie muud head ja paremat.

Päeval rannas aega veetes leidsime merest seal juba kaua hulpinud lauajupi, sellest sai kena pink- Pauli pink nagu keegi tabavalt märkis. :) Siseringi huumor. Ega muud eriti midagi huvitavat ei toimunud. Sussitasime lõkkel körti ja söögi alla ka väike snaps. Heitlik on tänane ilm. Kord müristab ja sajab, kord paistab jälle päike. Istungi praegu vihmaga telgis ning nosin tikreid ja mustsõstraid. Sipelgad on paanikas.

22 - päev

Hommikul äratasid mind linnud kes telgi katusel krabistasid. Täna palju päikese käes ei kannatanudki olla, muidu ei saa öösel magada. Käisin vahepeal kohvikus söömas ja poest produkte toomas.

Juba matka teisest nädalast on sõrmedest jõud kadunud. Näpud on justkui pool lödid makaronid, ebamugav on toimetada. Algul oli pluusi nööpimisegagi tegemist. Ilmselt on see pideva vibratsiooni tulemus.

Homme pidavat tädi ja tädimees siia suvitama tulema. Kasutasin juhust ja tellisin mingit liigesekreemi, kannakõõluse paistetus ei ole veel tagasi tõmmanud. Hea, et ei valuta.

Õhtul näidati vanas paadikuuris kino. Poole üheksast algas miski lastefilm ja veerand üheteistkümnest "Polli päevikud". Selleks ajaks oli rahvast päris palju kohale tulnud ja sellepärast koliti õue üle. Kinolina ülespanek võttis asjaosalistel omajagu aega nii, et oligi juba parajalt hämar kui film võis alata. Sama filmi võtted käisid siin paar aastat tagasi. Isegi sai tookord rekvisiite uudistamas käidud. Kus siis veel saaks parem paik olla selle linateose näitamiseks kui mitte siin.

21 - päev

Öine äike pakkus vaatemängu. Kohati tundus nagu oleks keegi tule põlema unustanud. Suurem pauk läks siiski napilt mööda. Ennelõunat siras päike läbi pilvesudu aga mida aeg edasi seda intensiivsemaks ta muutus. Poole päevase rannas vedelemise tulemusena on nahk punane ja pisut isegi kipitab. See on esimene kord kui korralikult päikest võtta saan. Ehk on lootust lõpuks ka "sandaalidest", "põlvikutest" ja "varrukatest" lahti saada. :) Võimatult palavaks on ilm läinud- 31c. Ilmajaam prognoosib nädalavahetuseks põrgut, ei ole kindel kas siis vändata tahangi.

Saulepi kohvikus käisin õhtul keha kinnitamas ja Kulli poest vett toomas. Sinna juurde kuulusid mõistagi jäätis ja külm õlu. Ma ei ole vist kunagi nii palju õlut ostnud kui selle matka jooksul. Muidu ma suur õllesõber üldse ei ole. Paar sõna kohaliku mehega juttu kah kelle ratta pakiraamil 2L humalamärjuke.

Täna on eriline päev selle poolest, et randa tagasi sõites tiksus spidokale ette esimene 1000km. Väike juubel, või mis? :)

Ermolt sain sõnumiga teate, et ta plaanib minuga augusti teises pooles mõneks päevaks ühineda. See saab olla  ainult puhas rõõm. Ilmselt ma siis veel sõidan sest tahan asja suht vabalt võtta. Pakun, et olen siis kuskil põhjarannikul, matka lõppjärgus.

Kohas kus eile telgi üles panin on tavalisest rohkem sipelgaid. Raiped trügivad juba tuppa. Igavesed tüütused. Ja parmudest ma ei räägigi. Asukohta ma ei viitsi vahetama hakata ja ega polegi eriti mujale kolida sest suvitajaid on palju. Vaatasin, et sipelgad on leidnud viisi kuidas end telki smuugeldada. Pressivad läbi uksevõrgu ja ka laevõrgu ning kukutavad end siis mulle pähe. Õnneks mitte kollektiivselt vaid ainult inteligentsemad neist. Suuremate aukude ja avade kinni teipimisest oli abi.

Läbisõit: 10km

20 - päev

Hommikul kui ärkasin oli perenaine juba tööle läinud, ta peab vara tõusma. Pakkisin asjad, jätsin köögilauale tänukirja ning poole üheteistkümne paiku sulgesin enda järel värava.

Püksid hakkavad suureks jääma, kipuvad liiga alla vajuma. Märk sellest, et kilod kaovad mühinal.

Ühel kruusateel oli rästikul parajasti teeületus pooleli kui oleksin tast peaaegu üle sõitnud. Üritasin pilti ka teha aga senikaua kuni ma fotokat sättisin jõudis ta juba muru sisse pugeda. Tegi ainult "šššalallalaa..." ja läinud ta oligi.

Kuskil seal peaks uss olema. :)

Iga languse taga on tõus... või oli see vastupidi?

Liival asuv "Kalakohvik" pakkus nii häid kalakotlette, et olin sunnitud ühe portsu veel tellima. Kui te peaksite kunagi sinna kanti sattuma siis tasub kindlasti läbi astuda.

Mmm... Kalakotletid.

Kuivastust Virtsu sõit läks kähku. Jõudsin natukene blogi kirjutada ja juba oligi merereis läbi. Hüvasti saared!

Hüvasti saared!

Oli tükk tegemist, et Virtsust minema saada. Ei suutnud kuidagi otseteed üles leida. Kaardil ei ole kõiki teid peal. Päris kaua ekslesin kuni kohalikud rolleritüübid mulle õige teeotsa kätte juhatasid. Tegelikult oli kõik ju väga lihtne. Eriti lihtne oleks ainult mööda maanteid sõita.

Sama asi kordus kusagil Mereäärse kandis. Üks aluspükstes lõbusa olemisega onkel seletas pikalt ja laialt kuidas ja kuhu minema peab: "Sealt Juhani juurest keerad paremale, siis kohe vasakule, üle truubi ja halli maja juurest otse. Seejärel Karla küünist mööda kuni tuleb järsk kurv, sina keerad enne seda paremale ning suure kivi juurest hoiad vasakule." No midagi sellist ta mulle seletada võis. Igatahes ei jäänud mulle mitte mõhkugi meelde. Vähemalt õige suund oli teada. Küsimise peale teeolude kohta vastas onkel, et hästi sõidetav.
Jah. See "hästi" oli küll nüüd liialdatud aga sõidetav siiski. Läbi rinnuni nõgeste, takjate ja maltsa, saatjaiks sääskede ja parmude armaada. Ja puuke lendas kah kindlasti kahte lehte. :)

Varbla poest varusin õhtust söögikraami: hapukapsa supp, päts saia, sulajuust ja kuivatatud banaaniliistud. Ühe õlle sain reispassiks. Mulle ei tulnud meeldegi, et Kullis ehk Saulepis (mine võta kinni, nagu oleks üks ja see sama asula) on suviti välikohvik avatud. Et õhtust vaaritamist vältida neelasin ühe priskema burgeri. Supp võib oodata.

Ja eneselegi pisut üllatuseks jõudsin kell 21:00 Matsiranda. Kuidagi kähku käis see tänase päeva lõpu osa. Otsisin üles koha kus mulle ikka meeldib olla kui siia satun. Väike läbu oli üle käinud, koristamine võttis oma aja. Helistasin kodustele, ütlesid, et on äikesevõimalus. Palav ja umbne on. Esimesest tuhandest lahutab ainult 9km. Kohe, kohe saab juubelit. :)

Peatüki viimaseid ridu kirjutan telgis, taskulambi valgel. Taamal, mere kohal juba sähvibki. Siia võiks mõneks päevaks jääda.

Läbisõit: 95km
Sõidu aeg: 5:31:10
Keskmine kiirus: 17,8km/h 
Maks kiirus: 34,4km/h

Kogu läbitud tee: 991km

19 - päev

Öösel olevat jälle sadanud. Praegu on taevas selge ja termomeeter näitab 22c. Mis ma siis täna tegin: lugesin raamatut, toetamise mõttes sidusin jala elastiksidemega kinni ja tegin viinakompressi, panin fotoka ja telefoni akud laadima, pumpasin muruniidukil kummi täis, tegin rattale väikese hoolduse, ühesõnaga puhkasin end välja. Õhtul käisin veelkord saunas. Homme teen tiiru Muhumaal ja siis juba uuesti mandrile, et mööda läänerannikut alla liikuda.

18 - päev

Täna sain juba lahedamalt sõita, kand enam nii palju valu ei tee aga paistes on küll. Saaremaa kogu ida ja kagupoolne rannikuala on lõkke ja puhkekohtade vaene kant. RMK'l on siinkohal veel areneda.

Huvitav, et mööda metsateid sõites on tihti tunda tugevat maasika lõhna. Ma pole varem kogenud sellist asja, et metsast on võimalik lõhna järgi maasikaid leida. Neid on siin tõesti palju.

Piiril.

"Lõhestatud taevase tulega."

Vot sedapsi siis.

Kusagil Undu lahe ääres kadakate vahel ekseldes kaotasin õige teeotsa käest. Üks kalamees kes parajasti paadi vette laskmisega ametis oli ütles, et teed mida otsin ei ole juba ammu olemaski. Tegelikult on päris palju selliseid teid ja radu mis kaardil vaadates tunduvad täitsa ok aga kohapeal selgub, et kas on täiesti võssa kasvanud või nii liivane, et täislastis matkarattaga on võimatu sõita, rannikualadel tuleb tihti ette just see viimane variant. Igatahes juhatas kalamees mulle õige suuna kätte ning kohati vööni heina ning ohtrat oksarisu trotsides jõudsin ühe vana tammini. Kunagi olevat lahes kalakasvatusega tegeletud. Samas tuli ka ületada mingi hõre moodustis mis kunagi on ilmselt sild olnud.

Vana tamm.

Ebakindel.

Peagi jõudsin Murajale, sealt edasi Kõrkverele kust algas asfalttee, siis oli juba lihtsam. Tagumik oli kui nõelu täis. Palava ilmaga on sedapsi, et kogu higi mis seljale koguneb voolab püksi mis omakorda ajab tagumiku hirmsasti hauduma. Sel puhul ei aitaks isegi rattapüksid. Ja kõrvaltvaatajale võis jääda mulje, et olen püksi teinud. :) Tuleb lihtsalt tihedamini sirutuspause pidada.

Tornimäe poodi jõudsin napilt enne sulgemist (19:00). Ostsin praetud turska ja õlle. Mind paneb kangesti imestama asjaolu, et mitte kuskil poodides kuhu siiani sattunud olen ei müüda tehnilist piiritust. Kõikvõimalikke süütevedelikke ja muid olluseid on lademetes. Minu varudest jätkub võib-olla ainult 2-3 söögikorraks.

Puhkehetk. Tursk on söödud.

Helistasin Intsule ja teavitasin teda, et on plaan õhtul Muhku jõuda. Ega palju pole enam jäänud. Väikese väina tammil ulgus tuul kodaratesse ja tahtis suisa külili puhuda. Natuke mulle see isegi meeldis, võib-olla sellepärast, et sai mööda järjekordne etapp matkast.

Väikese väina tamm-ta-ramm ja tuul.

Muhku, Külasemale jõudsin natuke peale üheksat. Intsu ennast polnud aga tema ema võttis mind lahkelt vastu. Viskasin riided pesumasinasse ja käisin saunas. Väga mõnus. Ja aidas magada. Lihtsalt super. :)

Aidaelu.

Saaremaal uhasin maha 437km.

Läbisõit: 88,4km
Sõidu aeg: 5:38:09
Keskmine kiirus: 16,4km/h 
Maks kiirus: 30,6km/h

Kogu läbitud tee: 896km