pühapäev, 16. september 2018

Pildisaaga

Kõigepealt ma vabandan kõikide lugejate ees, et pikka aega, no umbes 4 aastat või isegi rohkem :) ei olnud siin reisiblogis tekstile lisaks pilte näha. Kunagi juhtus tehniline äpardus mille tulemusena see korralagedus võimalikuks sai.

Kuid nüüd, nagu näha võib, justkui võluväel on pildid kenasti oma kohtadel tagasi. Ma ütlen, see ei olnud sugugi lihtne ülesanne ükshaaval kõik pildid tolmusest arhiivist jälle välja otsida ning postitustega sobitada.

kolmapäev, 31. august 2011

Paar sõna lõpetuseks

Mida siis lõpetuseks ütelda. Matk kujunes täpselt selliseks nagu ta kujunes. Sai käidud ja nähtud ning üht-teis tehtudki. Põhiline, et ise rahule jäin, kohe väga. Nüüd olen 10 kg võrra kergem ja eredate muljete võrra rikkam. :)

Tagantjärele mõeldes jäi see retk isegi veidi lühikeseks. Ausalt. Jõudsin peaaegu kaks kuud kestnud matka jooksul sellise ränduri eluviisiga nii ära harjuda, et lõpp tuli veidi ootamatult. Hiljem kodus puhaste linade vahel magades tundsin juba telgist puudust. Tuul ei puhunud ja meri ei kohisenud. Kummastusega vaatasin stepslit seinas ja katsusin sooja dušši. Eks see tsivilisatsiooni elu tahab jälle sisseelamist ja harjumist.

Keegi kunagi küsis, et kas läheksid uuesti kui võimalus avaneks? Ei osanud tookord selget vastust anda ega oska seda ka nüüd. Mine tea, kõik on võimalik. Järgmine kord kipuks ehk juba kuhugi piiri taha, ainult siis võiks ikka mõni sõber ka kaasas olla.

Kuid alustagem ikka algusest:
http://jalgrattalumbereesti.blogspot.com/2011/06/algus.html



esmaspäev, 22. august 2011

53 - päev. Tehtud!

Magasin kaua. Hea oli mõelda, et natuke veel ja ongi kõik. Pakri pangale on jäänud veel umbes 40km. Aega on. Peale virgutuskohvi asusin uuesti ratta tirri kallale, et üritada purunenud kodarad välja vahetada.

Loll pea on ihu nuhtlus, see on juba vana tõde. Miks ma küll varem selle peale ei tulnud, et hammakate fikseerimiseks saab edukalt kasutada tagavaraketti. Puuriida katusealuse lükkasin külili millest sai suurepärane töölaud. Ühe otsa ketist keerasin ümber hammasrataste ja teise otsa pingutasin improviseeritud töölaua vahele kindlalt kinni. Nüüd ei jäänud muud üle kui võtmele veidi survet avaldada ja tirr andiski järele. Natuke veel pusimist ja kodarad saidki vahetatud. Ei midagi üleloomulikku.

Selle aja peale olid pilved järjest hallimaks muutunud ja just siis kui hakkasin asju kokku pakkima avanesidki taevaluugid. Ei jäänud muud üle kui istuda ja oodata. Sadulasse sain alles poole neljast. Kui pea kaks kuud tagasi esimest korda seda teed väntasin siis tundus iga väiksemgi tõus tohutu mäena, nüüd oli selgelt vahet tunda. Väiksemaid tõuse ei pannud tähelegi.

Keila-Joa veskibaaris sõin seljankat ning molutasin niisama. Lohusalu sadamasse siva edasi-tagasi, et oleks käidud, Treppoja kauplusest mõned finiši õlled ning seenevihma saatel uljalt vastu viimastele kilomeetritele.


Keila-Joa

Lohusalu

Finiš on lähedal.

...ja veel lähemal.

Pakri pangale, matka ametlikku lõpp-punkti jõudsin kell 20:43. Seisin seal üleval, hinges selline imelik tunne, et kas tõesti on see siis nüüd tehtud. Ega alguses see mulle väga kohale ei jõudnudki. 2436km ja 53 päeva  hulkurielu. Lahe. :)

Tehtud

Tulemus

Muidugi viimase nöögina lähenesid Paldiski poolt tumedad äikesepilved mis ähvardasid kõva paukku ja sadu. Sobiva laagriplatsi leidmine võttis omajagu aega ja siis hakkaski järsku kallama. Lõpuks kui telgi üles sain olin läbimärg aga lohutav oli mõelda, et homme sõidan juba koju. Seniks aga viskasin tilkuvad riided seljast ja lasin finiši õlledel hea maitsta. Tehtud!


Läbisõit: 44,6km
Sõidu aeg: 2:24:02
Keskmine kiirus: 19,9km/h 
Maks kiirus: 35km/h
Kogu läbitud tee: 2436km

pühapäev, 21. august 2011

52 - päev

Juba varavalges vihtus mingi metsamees oma traktoriga läheduses tööd teha ega lasknud magada.

Loobusin kahest 1,5L veepudelist ja veel mõnest ebavajalikust nännist, et leevendada survet tagarattale. Peaaegu 4kg on ikkagi arvestatav kaaluvõit, tegin seetõttu lihtsalt tihedamini poepeatusi.


Maardu lähistele jõudes olin lõplikult otsustanud, et läbi Tallinna linna ma ei sõida. Teen väikese kaare ja lähenen rannikule Tabasalus. No ei meeldi mulle suures liikluses rattaga sõita, tee või tina. Nüüd on juba kõik tuttavad paigad, ei midagi huvitavat. Üks vahejuhtum leidis siiski aset umbes kilomeeter enne Saustit kus purunes järjekordne kodar. Jällegi kiire konksuprotseduur ja veidi kaheksasse käiva tagarattaga sain edasi sõita. Tegelikult on asi juba üsna nutune. Vaikselt väntasin Vääna-Jõesuu randa.

Natuke imelik tunne oli jälle siin viibida. Peaaegu kaks kuud tagasi alustasin just siit oma retke jalgrattal ümber Eesti, mis sest, et matka ametlikuks stardi ja finišipaigaks kujunes teatava äparduse tõttu hoopis Pakri pank.


Täna on juba liiga hilja, et ratast putitada, homme proovin tirriga uuesti jõudu katsuda. Niisiis, võiduka lõpu päev on homme. Saabki rahulikult võtta. Nii vähe on jäänud veel matka lõpuni (umbes 40km või natuke peale), sellist saatuse irooniat ei tahaks kogeda kus enne finišit ratas sõidukõlbmatuks muutub.

Läbisõit: 92,2km
Sõidu aeg: 4:39:17
Keskmine kiirus: 21km/h 
Maks kiirus: 35km/h
Kogu läbitud tee: 2391km

laupäev, 20. august 2011

51 - päev

Hommikul käis külavanem ise siin ja tõi mulle akud ära ning ajasime veel mõnda aega törts külamehe juttu.

Eilne tormiennustus on täppi läinud. Idatuul on tõusnud valjuks. Nii valjuks, et pani mere möllama ja rapsis varjulisest paigast hoolimata telki, kõigutas puude latvasid ning lennutas liiva ja lehepuru. Jahedaks läks, kaootiliselt sabistas ka vihma. Naabrid korjasid asjad kokku ja tegid vehkat. Mis neil viga autosse istuda ning sõita millal aga süda lustib. Mina pean ikka ühe silmaga taevast jälgima, et kas antakse armu või mitte. See on juba heas mõttes harjumuseks saanud ja praeguse seisuga võin üsna täpselt ennustada kust kui palju ja mida tuleb.


Viimase söögipoolise loovutasin hommikul kassile, ise närisin õunapunne. Ühel helgemal hetkel proovisin lähiümbruses niisama ajaviiteks rattaga sõita ilma varustuseta. Gabariiditus andis kohe ennast tunda. Imelik on sõita kui raskeid pampe ratta küljes pole, kuidagi liiga kerge tundub kõik ja ilma lenksukotita on selline tunne, et kohe lendan üle esihargi. :)

Kella kolmeks tahenes ilm sedavõrd, et julgesin laagri kokku pakkida ja edasi sõita. Telkimisala lähedal on olemas täiesti toimiv kooguga kaev ainult ämbri asemel oli improviseeritud plastikkanister. Natuke pusimist oli, et vett kätte saada aga asja sai ja veel polnud viga.

Vett või midagi?

Kahjuks liiga hilja hakkasin mõtlema selle peale, et võiks ju üles pildistada huvitavamaid ning omanäolisemaid silte ja viitasid mis teede äärde paigaldatud on. Aga kui sattusin mõnda sellist nägema siis ei taibanud fotokat välja võtta. Tihtilugu veendusin selles, et inimese leidlikusel ja loovusel ei ole mitte mingeid piire. Erilist muljerikkust pakkusid just erinevad talude sildid mis majapidamiste sissesõiduteede otstesse olid püstitatud, üks uhkem kui teine. Kes oli puust nikerdanud mingi monstrumi, kes metallist kokku keevitanud ma ei teagi mis asja jne... Igatahes kohe näha, et suure hoole ja armastusega tehtud. Samuti juhtus mõnikord lihtsalt täiesti suvalises kohas olema mingi... kuidas nüüd öelda, "lahe asi." :)

Sellise asja leidsin tee äärest. :)

Esimene lähim kauplus asus 30km kaugusel Kuusalus mis ei jäänud päris tee peale seetõttu pidin väikese põike tegema, siiski kuidagi kahtlaselt kähku läks see osa. Mõned burgerid ja kohv kulus marjaks ära. Veidi enne Salmistut kuulen, et tagaratta juurest kostab vali "plinn..." No selge. Veel üks kodar purunes ja jälle tirri poolselt küljelt. Õnneks oli selleks ajaks ilm juba täitsa heaks muutunud, isegi päike tuli välja, sain rahulikult pusida. Toimisin samamoodi kui eelmine kord: väänasin kodara ühe otsa konksuks ja keerasin külge tagasi. Seekord velge kaheksaks ei kiskunudki.


Kusagil Kaberneeme ja Ihasalu vahel, metsateel sõites avastasin mingid vanad betoonpunkrid. Kössitasid seal vaikselt, murumütsid peas. Juuresolev infosilt viitas sellele, et esimese vabariigi aegu asus seal suurtükipolügon ja need betoonkolakad olid tulejuhtimise punkrid. Neist ühe seinal ilutses aastaarv 1939. Praegu kõrgub sellel alal sihvakas männimets. Laagrisse jäin Ihasalu lahe äärde suvalisele rannale. Et need sääsed ka ükskord otsa ei lõppe.



Läbisõit: 64,7km
Sõidu aeg: 3:32:58
Keskmine kiirus: 19,4km/h 
Maks kiirus: 44,5km/h
Kogu läbitud tee: 2299km

reede, 19. august 2011

50 - päev

Palavus ja päikesepaiste. Lahe. Terve mõistus ütles, et matk ei või jätkuda enne homset. Tegelikult koitis tänase päeva rõõmsameelsus juba eile. Laotasin teki murule, heitsin seljast kõlbelisuse piirini üleliigsed hilbud, viskusin laisalt horisontaalasendisse, võtsin nina alla raamatu ja lasin päikesel ennast ohjeldamatult praadida. Ei saa kindel olla kas see suvi ongi veel selliseid võimalusi. Paganama hea on teada, et pole kuskile kiiret, ei pea millegi pärast rabelema ega muretsema. See tekitab tahtmatult piiramatu vabaduse tunde. Olen ju iseenese sundija.


Kui olemine liialt kuumaks läks käisin libedatel kividel ukerdades end meres jahutamas ja ühtlasi ka pesemas. Terve päev on siin edasi-tagasi voorinud saksa keelt kõnelevaid rahvaid. Mõned käisid lihtsalt mälestusmärki vaatamas, mõned jäid siia telkima. Üks perekond kahe mürsikueas lapsega parkis end karavaniga minu kõrvale ja küsis kas tohivad lauda kasutada ja lõket teha. Ütlesin, et laske aga käia. Ise ma lõkkest nagunii suurt ei hooli. Kahele mürsikule paistsin aga suurt huvi pakkuvat. Valisid mu välja kui luureobjekti mida aegajalt põõsast salaja piilumas käia. :)

Päeval käis telkimiskohta revideerimas Juminda külavanem ning ühtlasi ka selle telkimisplatsi hooldaja. Rääkis, et olevat nooruses kõva rattaspordimees olnud. Muhe vana. Pistis mulle pihku voldiku küla tutvustava ajalooga ning oli lahkesti nõus mu telefoni ja fotoka akud enda koju laadima viima. Eks ma siit ükskord ära minnes hüppan tema juurest läbi.

Vahepeal sain Ermolt hoiatava sõnumi: "Maga homme kaua, ennelõunat kõva torm ja raju." Ei midagi uut minu jaoks. Enne tormi pidavat ikka vaikus olema. Lasin siis mõnuga tänasel vaikusel enese üle valitseda, eks homme vaatab mis saab.

Aegajalt patseeris telgi ümber juba tuttav kõuts, käis mul sabas nagu truu koer. Minu moonakotist jätkus üht-teist temalegi. Panin talle nimeks "Volli". :)

Volli. :)

neljapäev, 18. august 2011

49 - päev

Ma ei mäleta mis kell ärkasin kuid see eest mäletan, et Ermo norskas kui vana kurat. Eilne meeleolukas oleng tuletas ennast igatahes hommikul meelde. Peale kõikide muude toredate asjade võttis Ermo minu jaoks ka läpaka kaasa, et saaksin vahepeal maailmale tere öelda. Neti levi osutus nigelaks, sellepärast pidin kõrgema künka otsa ronima aga asja sai.

Pelmeenide keetmise aegu rääkis Ermo kuidas tal lahingukooli metsalaagris olla üks sihuke sitt päev olnud, et kõik kohe kangesti viltu vedanud. Kuidas ta nööridesse takerdus ja seeläbi näoga maad kündis, kuidas ta telgis kuuma vee jalgadela ajas, kusjuures karjuda ei tohtinud (sõjameeste värk) ja päeva lõpuks väliahju najal oma frensi põlema pani. No ja kui ta oli kõik selle jutu õhinal ära rääkinud suutis ta ümber ajada meie podiseva pelmeenikatla mille enamus sisust rõõmsalt liiva sisse kadus. :)

Aita leida internet.


Süüdlane.

Söömata siiski ei jäänud sest koukisin kotist välja purgisupi kirjaga "Kodune seljanka". Alles jäänud pelmeenid rändasid sinna sisse. Asjatasime veel mõnda aega, pakkisime asju, proovisime aidata idanaabreid kes olid autoga randa sõitnud ja sinna kapitaalselt kinni jäänud (ristisime nad päeva genjalistideks) ning oligi aeg nägemiseni jätta. Kell näitas juba kahte kui liikuma hakkasime.

Nägemist.

Juminda poolsaarel valisin kõige rannikupoolsema metsatee. Tihti tuli ratast üle teele langenud puude vinnata ning läbi ühe oja sikutada kuid see-eest avastasin Naskali lahele imelised vaated. Mingi aja pärast sattusin kogemata sellisesse paika mis meenutas kangesti üksikut saart (kui mitte arvestada eemalt rannast kostvaid laste hõikeid). Seisin seal kaua nagu Robinson Crusoe ning pidasin aru kas jääda siia ööseks või sõita poolsaare tippu välja. Otsustasin siiski viimase kasuks, ei oskagi öelda miks. Vähemalt tean kuhu tulevikus tagasi minna. Ja siinkohal ei väsi ma kordamast: inimesed, tulge põhjarannikule matkama!

Crusoe.

Ei viitsinudki täna rohkem vändata. Juminda poolsaare tipus on samuti rmk telkimisala. Lõkkekohti on seal kaks, üks katusealusega ja teine ilma. Katusealune oli juba hõivatud seega jäigi ainult üks valik. Samas kõrval on miskid palkhooned millede kuuluvust ma ei suutnud tuvastada. See-eest suutsin tuvastada mõned õunapuud mis haput maitsevaheldust pakkusid.

Rannale on püstitatud mälestusmärk 1941a. augustis merelaahingutes hukkunutele. 66 laeva lasti merepõhja leningradi evakueeruvast laevakaravanist. Täpset hukkunute arvu ei tea keegi aga igatahes tuhanded leidsid siinkandis oma otsa. Hukkunute arvu poolest olevat Juminda katastroof üks ohvriterohkemaid meresõja ajaloos.




Õhtul käis mul külaline. Üks kõuts kes näis nõnda kondine, et lõikasin talle priske jupi suitsuvorsti.

Läbisõit: 33,3km
Sõidu aeg: 2:05:21
Keskmine kiirus: 16,2km/h 
Maks kiirus: 37,3km/h
Kogu läbitud tee: 2234km