50 - päev

Palavus ja päikesepaiste. Lahe. Terve mõistus ütles, et matk ei või jätkuda enne homset. Tegelikult koitis tänase päeva rõõmsameelsus juba eile. Laotasin teki murule, heitsin seljast kõlbelisuse piirini üleliigsed hilbud, viskusin laisalt horisontaalasendisse, võtsin nina alla raamatu ja lasin päikesel ennast ohjeldamatult praadida. Ei saa kindel olla kas see suvi ongi veel selliseid võimalusi. Paganama hea on teada, et pole kuskile kiiret, ei pea millegi pärast rabelema ega muretsema. See tekitab tahtmatult piiramatu vabaduse tunde. Olen ju iseenese sundija.

Kui olemine liialt kuumaks läks käisin libedatel kividel ukerdades end meres jahutamas ja ühtlasi ka pesemas. Terve päev on siin edasi-tagasi voorinud saksa keelt kõnelevaid rahvaid. Mõned käisid lihtsalt mälestusmärki vaatamas, mõned jäid siia telkima. Üks perekond kahe mürsikueas lapsega parkis end karavaniga minu kõrvale ja küsis kas tohivad lauda kasutada ja lõket teha. Ütlesin, et laske aga käia. Ise ma lõkkest nagunii suurt ei hooli. Kahele mürsikule paistsin aga suurt huvi pakkuvat. Valisid mu välja kui luureobjekti mida aegajalt põõsast salaja piilumas käia. :)

Päeval käis telkimiskohta revideerimas Juminda külavanem ning ühtlasi ka selle telkimisplatsi hooldaja. Rääkis, et olevat nooruses kõva rattaspordimees olnud. Muhe vana. Pistis mulle pihku voldiku küla tutvustava ajalooga ning oli lahkesti nõus mu telefoni ja fotoka akud enda koju laadima viima. Eks ma siit ükskord ära minnes hüppan tema juurest läbi.

Vahepeal sain Ermolt hoiatava sõnumi: "Maga homme kaua, ennelõunat kõva torm ja raju." Ei midagi uut minu jaoks. Enne tormi pidavat ikka vaikus olema. Lasin siis mõnuga tänasel vaikusel enese üle valitseda, eks homme vaatab mis saab.

Aegajalt patseeris telgi ümber juba tuttav kõuts, käis mul sabas nagu truu koer. Minu moonakotist jätkus üht-teist temalegi. Panin talle nimeks "Volli". :)

Volli. :)