49 - päev

Ma ei mäleta mis kell ärkasin kuid see-eest mäletan, et Ermo norskas kui vana kurat. Eilne meeleolukas oleng tuletas ennast igatahes hommikul meelde. Peale kõikide muude toredate asjade võttis Ermo minu jaoks ka läpaka kaasa, et saaksin vahepeal maailmale tere öelda. Neti levi osutus nigelaks, sellepärast pidin kõrgema künka otsa ronima aga asja sai.

Pelmeenide keetmise aegu rääkis Ermo kuidas tal lahingukooli metsalaagris olla üks sihuke sitt päev olnud, et kõik kohe kangesti viltu vedanud. Kuidas ta nööridesse takerdus ja seeläbi näoga maad kündis, kuidas ta telgis kuuma vee jalgadela ajas, kusjuures karjuda ei tohtinud (sõjameeste värk) ja päeva lõpuks väliahju najal oma frensi põlema pani. No ja kui ta oli kõik selle jutu õhinal ära rääkinud suutis ta ümber ajada meie podiseva pelmeenikatla mille enamus sisust rõõmsalt liiva sisse kadus. :)

Aita leida internet.

Süüdlane.

Söömata siiski ei jäänud sest koukisin kotist välja purgisupi kirjaga "Kodune seljanka". Alles jäänud pelmeenid rändasid sinna sisse. Asjatasime veel mõnda aega, pakkisime asju, proovisime aidata idanaabreid kes olid autoga randa sõitnud ja sinna kapitaalselt kinni jäänud (ristisime nad päeva genjalistideks) ning oligi aeg nägemiseni jätta. Kell näitas juba kahte kui liikuma hakkasime.

Nägemist.

Juminda poolsaarel valisin kõige rannikupoolsema metsatee. Tihti tuli ratast üle teele langenud puude vinnata ning läbi ühe oja sikutada kuid see-eest avastasin Naskali lahele imelised vaated. Mingi aja pärast sattusin kogemata sellisesse paika mis meenutas kangesti üksikut saart (kui mitte arvestada eemalt rannast kostvaid laste hõikeid). Seisin seal kaua nagu Robinson Crusoe ning pidasin aru kas jääda siia ööseks või sõita poolsaare tippu välja. Otsustasin siiski viimase kasuks, ei oskagi öelda miks. Vähemalt tean kuhu tulevikus tagasi minna. Ja siinkohal ei väsi ma kordamast: inimesed, tulge põhjarannikule matkama!

Crusoe.

Ei viitsinudki täna rohkem vändata. Juminda poolsaare tipus on samuti rmk telkimisala. Lõkkekohti on seal kaks, üks katusealusega ja teine ilma. Katusealune oli juba hõivatud seega jäigi ainult üks valik. Samas kõrval on miskid palkhooned millede kuuluvust ma ei suutnud tuvastada. See-eest suutsin tuvastada mõned õunapuud mis haput maitsevaheldust pakkusid.

Rannale on püstitatud mälestusmärk 1941a. augustis merelaahingutes hukkunutele. 66 laeva lasti merepõhja leningradi evakueeruvast laevakaravanist. Täpset hukkunute arvu ei tea keegi aga igatahes tuhanded leidsid siinkandis oma otsa. Hukkunute arvu poolest olevat Juminda katastroof üks ohvriterohkemaid meresõja ajaloos.

Õhtul käis mul külaline. Üks kõuts kes näis nõnda kondine, et lõikasin talle priske jupi suitsuvorsti.

Läbisõit: 33,3km
Sõidu aeg: 2:05:21
Keskmine kiirus: 16,2km/h 
Maks kiirus: 37,3km/h
Kogu läbitud tee: 2234km