Eilne tormiennustus on täppi läinud. Idatuul on tõusnud valjuks. Nii valjuks, et pani mere möllama ja rapsis varjulisest paigast hoolimata telki, kõigutas puude latvasid ning lennutas liiva ja lehepuru. Jahedaks läks, kaootiliselt sabistas ka vihma. Naabrid korjasid asjad kokku ja tegid vehkat. Mis neil viga autosse istuda ning sõita millal aga süda lustib. Mina pean ikka ühe silmaga taevast jälgima, et kas antakse armu või mitte. See on juba heas mõttes harjumuseks saanud ja praeguse seisuga võin üsna täpselt ennustada kust kui palju ja mida tuleb.
Viimase söögipoolise loovutasin hommikul kassile, ise närisin õunapunne. Ühel helgemal hetkel proovisin lähiümbruses niisama ajaviiteks rattaga sõita ilma varustuseta. Gabariiditus andis kohe ennast tunda. Imelik on sõita kui raskeid pampe ratta küljes pole, kuidagi liiga kerge tundub kõik ja ilma lenksukotita on selline tunne, et kohe lendan üle esihargi. :)
Kella kolmeks tahenes ilm sedavõrd, et julgesin laagri kokku pakkida ja edasi sõita. Telkimisala lähedal on olemas täiesti toimiv kooguga kaev ainult ämbri asemel oli improviseeritud plastikkanister. Natuke pusimist oli, et vett kätte saada aga asja sai ja veel polnud viga.
 |
| Vett või midagi? |
Kahjuks liiga hilja hakkasin mõtlema selle peale, et võiks ju üles pildistada huvitavamaid ning omanäolisemaid silte ja viitasid mis teede äärde paigaldatud on. Aga kui sattusin mõnda sellist nägema siis ei taibanud fotokat välja võtta. Tihtilugu veendusin selles, et inimese leidlikusel ja loovusel ei ole mitte mingeid piire. Erilist muljerikkust pakkusid just erinevad talude sildid mis majapidamiste sissesõiduteede otstesse olid püstitatud, üks uhkem kui teine. Kes oli puust nikerdanud mingi monstrumi, kes metallist kokku keevitanud ma ei teagi mis asja jne... Igatahes kohe näha, et suure hoole ja armastusega tehtud. Samuti juhtus mõnikord lihtsalt täiesti suvalises kohas olema mingi... kuidas nüüd öelda, "lahe asi." :)
 |
| Sellise asja leidsin tee äärest. :) |
Esimene lähim kauplus asus 30km kaugusel Kuusalus mis ei jäänud päris tee peale seetõttu pidin väikese põike tegema, siiski kuidagi kahtlaselt kähku läks see osa. Mõned burgerid ja kohv kulus marjaks ära. Veidi enne Salmistut kuulen, et tagaratta juurest kostab vali "plinn..." No selge. Veel üks kodar purunes ja jälle tirri poolselt küljelt. Õnneks oli selleks ajaks ilm juba täitsa heaks muutunud, isegi päike tuli välja, sain rahulikult pusida. Toimisin samamoodi kui eelmine kord: väänasin kodara ühe otsa konksuks ja keerasin külge tagasi. Seekord velge kaheksaks ei kiskunudki.
Kusagil Kaberneeme ja Ihasalu vahel, metsateel sõites avastasin mingid vanad betoonpunkrid. Kössitasid seal vaikselt, murumütsid peas. Juuresolev infosilt viitas sellele, et esimese vabariigi aegu asus seal suurtükipolügon ja need betoonkolakad olid tulejuhtimise punkrid. Neist ühe seinal ilutses aastaarv 1939. Praegu kõrgub sellel alal sihvakas männimets. Laagrisse jäin Ihasalu lahe äärde suvalisele rannale. Et need sääsed ka ükskord otsa ei lõppe.
Läbisõit: 64,7km
Sõidu aeg: 3:32:58
Keskmine kiirus: 19,4km/h
Maks kiirus: 44,5km/h
Kogu läbitud tee: 2299km
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar