44. päev

Põõnasin täie südamerahuga lõunani välja sest krabistamine vastu telki võis tähendada ainult üht- neetud vihm. Kõigele lisaks oli ka paks udu. Ebameeldiv on ärgates niiskeid riideid selga tõmmata, ainuke koht kus need praegu päris ära kuivavad on enda seljas. Varem võis täiesti rahulikult hilbud ööseks välja rippuma jätta, nüüd ei pea neid kuhugi riputama, lähevad ilma selletagi niiskeks. Isegi telgis. :)

Tavaliselt kasutan ma magamiseks eraldi riideid: soojapesu särki ja pikki pükse. Palavamatel aegadel ei ole magamiskottigi välja võtnud. Paar korda on olnud mõte magada lageda taeva all aga meie kohalikud moskiitod on selle idee teostamatuses otseselt süüdi. Isegi praegu jätkub neid igale poole.

Sügis pole enam kaugel, sellest annab muuhulgas tunnistust asjaolu, et ilma lõõmava päikeseta end üleni merre kasta naljalt enam ei kipu sest vesi on liiga külm (vähemalt siinkandis), niisama lobistada siiski kannatab. Kui matka alustasin siis polnud viljapuudel punnegi küljes, nüüd aga üks priskem kui teine. Huvitav on jälgida looduse muutumist ise kõige selle keskel viibides. Oeh...

Kateloki piiritus on otsas. Tükk aega jändasin, et lõket põlema saada. Läbi vettinud oksad vindusid ja susisesid aga korralikku leeki üles ei tahtnud võtta. Kiirnuudlid ehk rahvakeeli turbokad on (kui nüüd ausalt üles tunnistada) üks äraütlemata rõve söök, maitsetust suutis natukenegi leevendada lihakonserv. Söögimoonast on järel ainult natuke leiba, pool konservi ja mõned kuivikud. Joogivett leidub umbes liiter. Sadagu või pussnuge aga homme pean ma edasi liikuma.

43. päev

Ratta remondi ja hoolduspäev. Mõtlesin, et vahetan välja katkise kodara. Selleks, et seda teha on vaja tirr lahti keerata kuid ponnistasin mis ma ponnistasin aga seda sindrinahka ma lahti ei saanudki. Lollakas süsteem, hammakaid ei saa kuidagi fikseerida. Käega kinni hoida ei jõua ja spets riistapuud mul pole. Tavaliselt peaks see võrdlemisi lihtsalt lahti käima. Proovisin igasuguseid käepäraseid vahendeid alates suvalisest puupulgast ja lõpetades telgi vaiaga kuid kasutegur oli null. Keegi on tirri kunagi loomajõuga kinni keeranud ja asi tahe. Ega ma enne matka selliseid asju ei kontrollinud ka. Etteruttavalt ütlen siinkohal, et see mille peale ma seekord ei tulnud koitis mulle alles matka lõpu eel. Aga sellest alles siis kui oma looga sinnamaani jõuan. :)

 Ega's midagi, kohendasin katkise kodara veidi paremaks ja timmisin ülejäänud kodarad parlanksi. Lähemal vaatlusel selgus, et ka velg on natuke kannatada saanud ja hästi õrnalt lapergune. Õnneks see sõidu ajal tunda ei anna. Ei tasu teinekord igast suvalisest august hooga läbi kimada.

Järgmiseks vahetasin tagumised piduriklotsid uute vastu, esimesed kannatavad veel sõita. Ka piduritross vajas pingutamist. Puhastasin ning õlitasin hammakaid ja ketti ning käisin kogu ratta kaltsuga üle. Vahepeal riputasin eilsest veel niisked riided tuule kätte kuivama.

Kogu see asjatamine, kaasa arvatud söögi valmistamine ja muidu tubli olemine võttis nii palju aega, et kell näitas juba viiendat õhtutundi ja kõigele punktiks hakkas jälle sadama. Ilmateade lubas lähiajal ilmade soojenemist mis on iseenesest hea uudis sest viimasel ajal ongi öösiti telgis jahedavõitu. Muide, on üks nipp kuidas telgis temperatuuri päris mitme kraadi võrra tõsta. Piisab ühest küünlast ja olemine läheb tunduvalt soojemaks ainult tuleohutuse eest vastutagu iga mats ise. Iseenesest mõistetav, et enne magama jäämist kustuta kindlasti küünal.

42. päev

Hommik oli kahtlane. Mitu korda kui üritasin varustust kokku pakkida hakkas sadama ja siis jälle piilus pilve tagant päike. Ajasin rinna kangekaelselt kummi ja tegin siiski minekut. Enne karjääre jäi teele veel üks tabalukuga tõkkepuu millest tuli ratast mööda sikutada. Muidu karjäär nagu karjäär ikka- tohutu songermaa, ei muud. Ja teed on kole auklikud.

Kusagil Narva elektrijaama lähistel metsateel võttis mind Eesti piirivalve rajalt maha ja küsisid dokustaate. Näitasin. Muhedad tüübid olid, tundsid huvi minu matka vastu ja andsid kasulikku infot edasiste läbipääsuvõimaluste kohta. Natuke aega lobisesime veel tühjast-tähjast ja viipasime siis hüvastijätuks käega. Oleks võind pilti ka teha.

Edasi sain vett ja vilet, rohkem küll seda esimest. 14 km enne Narvat avastasin, et üks tagumise ratta kodar on tirri juurest pooleks murdunud. Põikasin kõrvalteele, uurisin asja lähemalt ja tõdesin, et olukord ei tundu tõsine. Olen vist mõnest suuremast august hooga läbi põrutanud. Mul on kaasas mõned varukodarad kuid selleks, et vahetada peab ratta alt ära võtma ja tirri lahti keerama. Leidsin, et hetkel ei ole kapitaalremondiks õige koht ja aeg sest senikaua kuni ma seal küürutasin ilmus üks tume pilv ja leotas jälle kõik märjaks. Väänasin siis niisama näpitsatega ühe kodara otsa konksuks ning kruvisin külge tagasi. Velg pisut viskab aga ajutiselt käib küll.

Kui vahepeal juba tundus, et nüüd ilm soosib ülejäänud päeva siis nii kui Narva linna jõudsin tuli selline sahmakas, et bussipeatuse katuse all seista ei olnud ka erilist tolku sest tuul pildus vihma nii kuis ise tahtis. Inimesed kellel polnud sedagi õnne mis minul lonkisid pea norus kõnnitedel lompides. Üks ema kahe väikese lapsega nägi eriti nukker välja. Vaatasin, et samas ligidal on üks ehituskauplus, kimasin sinna, jätsin ratta räästa alla mingi toru külge, võtsin kaasa kõik lahtised vidinad ja läksin vaatama millega seal kaubeldakse. Lootus oli hankida tehnilist piiritust aga seda ei saanud sealt isegi küsimise peale. No jah. Igatahes oli vahepeal sadu korraks järgi andnud ja kuna ma juba nagunii pooleldi ligunenud olin siis hüppasin uuesti sadulasse ja võtsin suuna kesklinna.

Ilm oli nii sitt, et ega ma suurt midagi jõudnud/tahtnudki tähele panna kui ainult seda, et Narva linnas on raske matkarattaga keeruline liigelda kui ei taheta just kogu aeg mööda sõiduteid vändata. Kõik äärekivid on põlve kõrgused, roni aga jälle maha ja tõsta ratast kui velgedest vähegi kahju on.

Kuna paistis, et sajul ei tulegi lõppu siis otsustasin, et teen siit kiirelt sääred. Nii palju siis minu linnas kooserdamise plaanidest, mõnel teisel ajal oleks siin ehk isegi midagi vaadata. Vahepeal kaotasin õige suuna käest ja ei saanud enam üldse aru kus ma olen või kuhu poole ma minema pean. Turist noh. :) Kui üritasin ühelt naisterahvalt teed küsida siis vaatas too mind kui üleni tilkuvat pidalitõbist ja tegi nagu ei kuulekski. Kuidagi ma kompassi abiks võttes siiski linnast välja sain, hoides kurssi mööda Narva jõge loode suunas. Ja kogu selle aja muudkui sadas. Märgades riietes hakkas külm. Ega's muud kui jalgadele valu, et sooja saada.

Tanki monumendi juures tegin pilti. Üleüldse oleks tahtnud Narvast rohkem pilte teha aga mis sa teed kui kangesti vesine kipub kõik olema. Fotokast hakkas kahju.

Alles õhtul, Narva-Jõesuusse jõudes tõmbus ilm tagasi ja isegi päike näitas ennast jälle. Mingis kohvikus kus oli mõnusalt soe ja kuiv sõin grillvorste ja kiitsin kõva häälega seenepirukaid mille peale perenaise muidu nii morn näolapp särama lõi kui mastilatern ning garanteeris mulle erikohtlemise lisapiruka näol.

Maxima ees sattusin jutuajamisse ühe jalutu mehega (niipaljukest kui ma vene keelt oskasin). Elurõõmus vana oli, imestas, et üksi matkates mul sugugi igav ei ole. Andsin talle mõned sigaretid ja natuke raha. "Nu vsjo haroševo!"

Narva-Jõesuust umbes 4-5 km edasi keerasin maanteelt kõrvale mingisse randa mille nime ma ei suutnud tuvastada kuna puudusid igasugused viidad. Narvas ei olnud bussipeatustelgi nimesid. Muidu oleks igapidi ilus rand, männimets ja puha aga idabloki inimestele meeldib vist sita ja prügi sees olla. Ükskõik kuhu ka ei vaata, igal pool vedeleb kõikvõimalikku prügi. Kõik mis on siia toodud on siia ka jäänud, kuhu juhtub. Ühtegi prügikonteinerit ei olnud kusagil märgata. Olen varemgi Ida-Virumaa kanti loodusesse sattunud ja selline pilt ei ole kahjuks esmakordne.

Tükk tegemist oli, et telkimiseks mõni soliidsem maalapike leida. Kuna õhtu pressis vägisi peale siis ei hakanud muud kohta otsima ka. Üks tubli päevake oleks päikest vaja, kuivataks varustust. Telgis on juba rõve kopitanud hais, kui nii edasi läheb siis varsti ka kõigel muul. Millegipärast ei mõistnud ma õigel ajal rattakottidele prügikotte peale tõmmata ja tulemuseks pääses vesi sisse. Õnneks suurt katastroofi sellest ei sündinud aga siski. Tean, et on müügil ka spetsiaalsed katted mis ei maksa palju ja millede paigaldamine on tunduvalt kiirem ja lihtsam, nüüd mõtlen, et oleks võinud ju sebida need.

Kõigest hoolimata oli üle pika aja jälle kaunis päikeseloojang. Olen jõudnud põhjarannikule.

Läbisõit: 71,4km
Sõidu aeg: 4:11:33
Keskmine kiirus: 17,3km/h
Maks kiirus: 29,8km/h
Kogu läbitud tee: 1986km

41. päev

Täna olin sunnitud jälle vihmapüha pidama. Kogu päeva on vahelduva eduga kallanud. Rattakotis on muidugi vihmariided olemas aga sõita nendega ei kannata, ajavad koledasti higistama sest puudub hingavus ja lõpuks oleksin ikkagi läbimärg. Laagris nendega toimetada on muidu hea.

Et jõe äärde pesema pääseda peab arvestatava kraadiga kaldajärsakust ettevaatlikult alla ronima ja vaatama, et hooga vette ei prantsataks. Hiljem uuesti üles turnides libastusin märjal pinnasel nii, et leidsin ennast lapiti selg vastu maakera nagu kirjamark, pihud täis ähmiga okstelt rebitud lehepuru. Ja kogu kümblusprotseduur võis rõõmsalt uuesti alata.

Ei olnudki muud teha kui kuulata raadiot või lugeda. Sajupauside ajal vaaritasin lõkkel mingi lurri valmis mis hoolimata välimusest maitses täitsa hästi. Kaasas olnud vesi on lõpukorral, kogusin vihmavett. Õnneks kuivi lõkkepuid mis väikese katuse alla kogutud veel jagub. Ilmateade lubab ka homseks vihma. Eks näis.

40. päev

Matka 40 päev. Käsi südamel, siiani pole ma mingit üldist moraalilangust täheldanud. Küll aga olen veidi alahinnanud vahemaid. Julgelt üle 2000 km on ikka päris pikk maa jalgrattaga sõita. Samas, rändurielu mida ma peaaegu viimased poolteist kuud olen elanud hakkab juba vaikselt elustiiliks kujunema. Inimene pidavat lõppude lõpuks harjuma kõigega. Loomulikult on olnud raskeid hetki kus tahaks kõik kuradile saata kuid kordagi ei ole ma mõelnud loobumismõtteid. Pikk maa on veel sõita. Et tervis ja ratas vastu peaksid.

Öösel sadas jälle vihma kuid tundus, et hommik toob ehk veidigi selgust. Viimasel ajal ongi kole märg see olemine olnud, ei või kunagi teada kui pikaks ajaks tuleb laagrisse jääda, seetõttu olen hakanud rohkem toidumoona kaasas tassima.

Terve tänase päeva on taevas varitsenud üksikud tumedad pilved. Hiilivad ligi, sajavad ja kaovad siis sama kiiresti kui ilmusidki. Juba esimesel viiel kilomeetril sain sellise paduka osaliseks mida pole ammu nähtud. Õnneks suuremast vettimisest päästis mind Kuru küla kaupluse varjualune mille all kössitades rahulikult hommikueinet nosida sain ja vaadata kuidas taevas end välja väänab.

Suurem paduvihm on möödas.

Igal halval on ka alati hea külg- vihmase ilmaga on temperatuur üldjuhul madalam mis tähendab lahedamat sõitu. Millegipärast on mind täna vallanud pidev näljatunne, ei leevendanud seegi, et igas võimalikus poekeses peatuse tegin.

Vasknarvas jätsin Peipsiga hüvasti ning keerasin rattanina paralleelselt Narva jõega üles poole.

Puhatu looduskaitseala servale, Poruni ürgmetsadesse jõudes ei olnud strateegiliselt täna enam mõtet edasi sõita. Esiteks, leidsin siit sobiva laagripaiga (vana metsavahi kohale loodud puhkekoht). Teiseks, algavad varsti Narva karjäärid, elektrijaamad ja tuhaplatood. Ja kolmandaks, mul on siis aega homme natuke Narvas ringi kolada, seda muidugi juhul kui kõik hästi läheb ja ma mõnda ilmatuma suurt ringi ei pea tegema. Ei ole 100% kindel kas saan otse tuhaplatoode juurest läbi (kaardi pealt tundub igatahes asi kahtlane), kui ei siis on hambad, tuleb hakata improviseerima.

Autoga igatahes edasi ei saa.

Nagu öeldud leidsin laagripaiga vana metsavahi kohale loodud puhkekohast. Poruni jõe kaldal. Majast oli alles ainult vundament millest kõrged kuused läbi kasvasid. Juures olev infotahvel väitis, et venelased lasid sõjaajal hoone õhku. Samast saab alguse ka mingi matkarada millest täpsemalt ei mäleta enam pajatada. Metsad on siin igati oma nime väärt ning tunduvad tõesti ürgsed, mitte mingid hoolitsetud pargid nagu muidu kombeks.

Õige telgikoha leidmisega tekkis hetkeks raskusi, maapind on seal üsna muhklik. Sellega lõpuks ühel pool tegin lõkke üles sest kateloki piiritus on jälle peaaegu otsas. Küttepuud on siin ka kenasti olemas, samuti peldik. Kui vaja saab ennast kõrval olevas jões loputada. Tundub, et siin pole ammu keegi käinud- hein on pikaks kasvanud ja tallamata. Õhtul sabistas veel paar korda.

Läbisõit: 66,9km
Sõidu aeg: 3:34:10
Keskmine kiirus: 20km/h 
Maks kiirus: 28,2km/h
Kogu läbitud tee: 1914km

39. päev

Terve öö sadas vihma. Hommikul esimese asjana tõmbasin telgile katte peale sest eile õhtul ma endalegi arusaamatul põhjusel seda ei teinud mille tulemusena tungis vesi telki ja niisutas kõik seal olevad asjad. Igas nurgas oli väike lombike. Säästutelgi "võlud". Sadu muudkui jätkus mis suvatses lõppeda alles pärast lõunat. Vastu õhtut piilus pilve tagant juba päike, suutes isegi pisut kuivatada nöörile riputatud hilpe. Niisiis, tänasest sõidust ei saanud juttugi olla.

Hommiku lobi.

Tutvusin natuke ümbrusega. Ronisin liivaluidetel ja kolasin metsas. Keegi hea inimene oli isegi telksauna kerise siia jätnud. Kauksi ranna telkimisala on päris suur ja erinevaid lõkkekohti (katustega ja ilma) on siin ohtralt. Isegi paar kaevu on. Ühesõnaga kõik esmavajalik mõnusa rannapuhkuse veetmiseks. Mulle meenub, et viimati käisin siin suvitamas lapsepõlves, väikese poisina. Ega ma sellest ajast eriti midagi ei mäleta, küllap oli siis kõik teistmoodi. Igatahes, kes plaanib puhkust Peipsi ääres siis julgen küll Kauksit soovitada.

Vaade ranna poolt.

Kauksi rand.

Kuskil üleval.

Sauna?

Praegu on siin ainult mõni üksik telkija. Äsja ilmusid kõrvalplatsile perekond meie lõunanaabreid, nüüd tassivad kanistritega kaevust muudkui vett. Ei tea mis nad teevad sellega. Vanni? :) Et mitte tegevusetult istuda võtsin kateloki ühes ja läksin mustikale. No ega saagiga just uhkeldada ei saanud aga musi sain siniseks küll. :)

Kesine, aga abiks seegi.

Üle pika aja oli aega ja viitsimist jälle Švejki lugeda, kõrvale krõmpsutasin kuivikuid ja rosinaid, ei ole kindel kas viitsingi õhtusööki vaaritama hakata, kui siis võib-olla ainult mõni võiku ja kohv.

38. päev

Hommik algas tagasihoidliku peavaluga mille peletasin paari tabletiga. Pärast mõningast unelemist ja asjade pakkimist ootasin ära piduliku autasustamistseremoonia, et teha ühispilti. Minu võõrustajatel on omavahel selline vahva traditsioon anda välja rändkarikas parima kalastaja tiitlile. Ja muidugi medaleid jagati ka. Isegi minule riputati üks kaela, ehki nägin kala ainult kaugelt. :) Pärast tseremooniat jäeti minu reisipäevikusse väike pühendus ja umbes lõuna paiku oligi aeg lahkuda. Kurbustundega hinges jätsin nägemist seltskonnaga kes lubasid mul need päevad endi keskel kontvõõraks olla. Head inimesed.

Medalid kõige väiksematele.

:)

Winner.

Kõik ühes.

Nautlejad: http://www.nautleja.com/

Kavastu kauplusest haarasin kiiruga mõned produktid ja alates Varnjast algas juba hoopis uus maailm. Mööda Peipsi-äärseid külasid on tore sõita. Lahtistest akendest kostuvad vene estraadimeloodiad, sibulalõhnalised, lõpmata pikad ja kitsad külatänavad, möödudes vanausuliste palvemajadest. Peaaegu iga maja värava ees ja aedadel on müügiks välja riputatud kuldsed sibulakeed, üks uhkem kui teine. Ega asjata neid külasid sibulaküladeks kutsuta, igale poole kuhu vaatad, sibulad absoluutselt kõikjal. Pilte oleks võinud ju rohkem teha.

Sibulad.

Küla.

Alatskivil käisin lossi vaatamas. Ilus ja valge. Turiste sebis palju ringi. Sisse ei raatsinud minna, istusin parem välikohvikus ja kuulasin lätlaste juttu (ilma, et midagi aru oleksin saanud aga šestid olid ilmekad).

Alatskivi (postkaart) loss.

Algselt oli idee, et otsin kuskilt Mustvee kandist sobiva telkimiskoha kuid nõnda otsides ja samal ajal muudkui edasi sõites mõtlesin, et sitta kah, väntan siis juba Kauksisse välja. Hea ja kiire minek on täna olnud. Alates Räpinast on maastik üha tasasemaks muutunud.

Püha Kolmainsuse Ainuusu kirik Mustvees.

Kellel suitsukala süljenäärmed aktiivsemalt tööle paneb siis Peipsiäärne maantee on täis suitsukalaga äritsejaid, iga natukese maa tagant võib leida mõne lauakese või putka. Endal kalaisu ei olnud, ühelt teeperve tomatikauplejalt ostsin kaks priskemat pomidoori õhtuseks linnupetteks.

Äkki, nagu käsu peale ilmusid välja parvede kaupa mingid üliväikesed putukad kes sõidu ajal jonnaka sihikindlusega silma, suhu ja sõõrmetesse sattusid. Ilgelt tüütu on sedasi sõita, eriti kui prille ei ole.

Kauksi ranna telkimisalale jõudsin umbes päikeseloojanguks. Peipsi järvelt puhus tugev kuid õnneks suhteliselt soe tuul. Rahvast peaaegu ei olnudki. Pimeduse varjus jõudsin veel seljankat keeta ja siis tuttu ära.

Läbisõit: 115,6km
Sõidu aeg: 6:00:36
Keskmine kiirus: 19,2km/h 
Maks kiirus: 32,9km/h
Kogu läbitud tee: 1848km