Põõnasin täie südamerahuga lõunani välja sest krabistamine vastu telki võis tähendada ainult üht- neetud vihm. Kõigele lisaks oli ka paks udu. Ebameeldiv on ärgates niiskeid riideid selga tõmmata, ainuke koht kus need praegu päris ära kuivavad on enda seljas. Varem võis täiesti rahulikult hilbud ööseks välja rippuma jätta, nüüd ei pea neid kuhugi riputama, lähevad ilma selletagi niiskeks. Isegi telgis. :)
Tavaliselt kasutan ma magamiseks eraldi riideid: soojapesu särki ja pikki pükse. Palavamatel aegadel ei ole magamiskottigi välja võtnud. Paar korda on olnud mõte magada lageda taeva all aga meie kohalikud moskiitod on selle idee teostamatuses otseselt süüdi. Isegi praegu jätkub neid igale poole.
Sügis pole enam kaugel, sellest annab muuhulgas tunnistust asjaolu, et ilma lõõmava päikeseta end üleni merre kasta naljalt enam ei kipu sest vesi on liiga külm (vähemalt siinkandis), niisama lobistada siiski kannatab. Kui matka alustasin siis polnud viljapuudel punnegi küljes, nüüd aga üks priskem kui teine. Huvitav on jälgida looduse muutumist ise kõige selle keskel viibides. Oeh...
Kateloki piiritus on otsas. Tükk aega jändasin, et lõket põlema saada. Läbi vettinud oksad vindusid ja susisesid aga korralikku leeki üles ei tahtnud võtta. Kiirnuudlid ehk rahvakeeli turbokad on (kui nüüd ausalt üles tunnistada) üks äraütlemata rõve söök, maitsetust suutis natukenegi leevendada lihakonserv. Söögimoonast on järel ainult natuke leiba, pool konservi ja mõned kuivikud. Joogivett leidub umbes liiter. Sadagu või pussnuge aga homme pean ma edasi liikuma.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar