Uimane ärkamine. Iga tegevuse peale kulus nii palju aega. Kuidagi ei viitsinud ennast liigutada, et asju kokku pakkida. Viimasel ajal on mulle öised kaasüürilised keldrikorrusele tekkinud. Hommikuti vahivad sellise näoga otsa justkui oleks neile võlgu midagi. :)
Kundas külvas segadust teeremont, kõikjal olid ümbersõidu märgid ja isegi kohalikud ei osanud esimese hooga päris täpselt öelda kuidas kõige paremini maanteele välja saab. Mingis pubis mille nime ma ei mäleta vaatasin televiisorit kui imeasja. Täitsa muigama ajas kohe. :) Grossi toidukaupade ees mõeldes mida edasi teha kohtasin üht mutikest kes oli samuti jalgrattaga ja kellel juhtus olema minuga üks suund, tema oli teel Ojakülla. Nii me siis sõitsime mõnda aega juttu puhudes koos kuni ta mulle õige teeotsa kätte juhatas. Edasi tundus navigeerimine juba loogilisem.
Vahepeal tegin peatuse mingil metsaraiesmikul palgikoorma kõrval kus premeerisin ennast Kundast ostetud rummikoogiga. :) Krt. Magusa isu on ikka hoomamatu.
Veidi enne Toolset näitas teeäärne silt jaanalinnu farmi. Kuna mälu ütles mulle, et kuule mees, sa ei ole ju veel ühtegi elusat ega ka elutut jaanalindu oma silmaga näinud siis kasutasin juhust ja põikasin läbi. Tuli välja, et peale jaanalindude peeti seal teisigi pudulojuseid: emusid, põhjapõtru, kitsi, kääbuslambaid, kääbussigu, ühte poni ja muid väiksemaid karvaseid ja sulelisi. Emud teevad kifti häält, justkui keegi käivitaks Harleyd. :) Ekskursiooni viis läbi peretütar kellel oli iga eluka kohta lugu jutustada. Sain teada, et jaanalind ei hiilga väga oma inteligentsiga aga huvitav oli neid jälgida. Kõige muu hulgas rääkis ta, et see farm on viimaseid päevi avatud sest peremehe siit ilmast lahkumise tõttu käivat miniloomaaia pidamine pererahvale üle jõu. Sellest on muidugi väga kahju. Enamustele loomadele olla juba uued omanikud leitud. Minuga samal ajal külastas farmi veel üks perekond väikeste lastega, kelledele pakkusid loomad ikka väga elavat huvi, eriti vietnami kääbussead kes vahetpidamata vigisesid ja kitsed kellele tohtis rohtu anda. Õige mitu tundi kulus seal asjatamisele.
Vainupeal, ammutasin ühest surnuaia kaevust pilgeni täis oma veeanumad. Edasi viis mööda rannikut kena metsatee, ainult kole liivane. Vahepeal pausi pidades avastasin, et mustikad on suured kui poksikindad ja seeni igat sorti. Minust ei ole mingit seeneteadlast, tunnen ära vaid kukeseene ja punase kärbseseene, seepärast jätsin seenemikud sinna kus nad olid mida aga ei saa öelda mustikate kohta. :)
RMK Mustoja lõkkekohta jõudsin veidi enne loojangut. Käisin tsekkisin korraks randa ka ja mis ma näen, üsna vee piiril, liivas seisab mingi betoonist ehitis. Algul mõtlesin, et on mõni sõjaaegne rajatis aga lähemal vaatlusel selgus, et ehtne saun. Päevi näinud küll aga ikkagi saun. Uksed lahti, tundus ühiskasutuses olevana. Kujutlesin juba mõnuga kuidas ma leili viskan ja seejärel aurujutt taga merre kargan ning hõõrusin rahulolevalt käsi. Proovisin kerise alla tuld teha, kõik toimis. Nurgas seisid kaks ämbrit, läksin merest vett tooma ja siis kõik minu kujutlused mõnusast saunaõhtust mullina puruks lendasidki. merevesi oli pehmelt öeldes "kergelt" sitane. Mingi rohekaspruun ollus hulpis kõikjal vees. Ei tea mis see oli aga igatahes saunatamisele tõmbas see kriipsu peale.
Üsna pettunult ja kõrvad lontis lonkisin lõkkeplatsile tagasi. Ei viitsinud suuremat sööki valmistada. Istusin niisama lõkke ääres, Tõnu Oja luges raadios mingit kuuldemängu. Hiljem telgis, taskulambi valgel avastasin vasakust põlveõndlast kinnise puugi. Niisiis, ikkagi ei pääsenud puhtalt.
Läbisõit: 49,2km
Sõidu aeg: 3:20:37
Keskmine kiirus: 15,3km/h
Maks kiirus: 49,8km/h
Kogu läbitud tee: 2134km
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar