45. päev

Sillamäele jõudes tiksus spidomeetrile kenasti ette järjekordne tore number: 2000km. :) See teine tuhat läks kuidagi kähku.

Jälle tuhande võrra rikkam. :)

Statoili kohvikus, kus peale tüüpilise menüü mis reeglina sisaldab friikaid, mingit liha imitatsiooni ja tooreid juurikaid, mis on omakorda üle puistatud rohke üldmaitseainega pakuti ka natuke teistsugust pläusti mis minu maitsmisorganitele uutmoodi elamust pakkus. Siiski selgus, et erinevalt eelnevale sisaldas see ilmselt kohalikku eripära arvestades lihtsalt teistsugust maitseainepuru. :) Ei oskagi nüüd öelda kas oli harašoo või ei olnud.

Edasi siirdusin linnapeale katelokile kütust hankima. Tee või tina aga siinmail ei teata sellest midagi, isegi ehitustarvete kaupluses ei oldud sellisest asjast nagu tehniline piiritus kunagi kuuldudki. Tehti suured silmad ja kehitati vaid õlgu. "Nje panimaju." Kehitasin siis õlgu vastu ja läksin ära. Muidugi kodutarvete kauplus, kus tehnilist piiritust kõige tõenäolisemalt leida võib oli pühapäevase päeva tõttu suletud, nagu ka paljud muud kauplused ja asutused. Ostsin siis mingist suvalisest poest peale muu vajaliku moona proovimise mõttes tulemasina bensiini.

Kui rääkida müüate riigikeele oskusest siis ei üllata see kedagi kui mingit rahuldavat hinnet panna ei saa. Hea kui sinust üldse aru saadakse. Aga kui piisavalt ei pursi siis on alati alternatiivina olemas ka rahvusvaheline viipekeel:
"Palun kaks kalakonservi ja need nuudlid."
"Što? Tve kanservõ i makaronõ?"
"Jajah."
Lihtne ju. :)

Vokas tundsin, et üks burger kuluks jälle marjaks ära aga nõme on süüa kui pool toidust näokarvadesse kinni jääb. :)

Toilas külastasin saksa sõdurite kalmistut mis asub kõrgel pangal. Sealt ülevalt avaneb merele ilus vaade. Ilm oli päeva teiseks pooleks ennast paremast küljest näitama hakanud ja nii ma siis istusin seal natuke ja vaatasin merd.

Saksa sõdurite kalmistu.

Oleks tahtnud kauem olla.

Edasi muudkui mööda pankrannikut. Ilmselt ma ei maini siinkohal viimast korda, et neile kes plaanivad tulevikus pikemat või lühemat jalgrattamatka ette võtta aga ei tea/suuda otsustada kuhu minna siis soovitan kõige muu kõrvalt ka Eesti põhjarannikut kaaluda. Tõsiselt. Juba pankrannik ise on see mille pärast tasub seal sõita ja muidugi mitte ainult.

Valaste joal veetsin natuke kauem aega sest leidsin sealsest välikohvikust ühe vaba pistiku kuhu fotoka aku laadima panin. Seniks nautisin külma õlut, pannkooke ja kirjutasin blogi. Juga ennast sai piiluda ainult kahelt poolt servast. Sillaga, mis viis vanasti otse joa ette oli miski pahandus, nimelt kolmandik sillast oli puudu, sellepärast ilutses trepiväraval suur tabalukk. Turiste vooris päris palju ja üldse oli täitsa tore olla.

Valaste juga.

Kohalik välikohvik.

Tuhamäed paistavad.

Aseris toimus parajasti jalgpallikohtumine kurat seda teab kelle vahel. Igatahes rahvast oli palju. Mulle pole kunagi meeldinud vaadata kuidas kari mehi ühte pisikest palli taga ajab, sellepärast ei viitsinud ka süveneda asjasse.

Vasakul käis samal ajal hirmus kisa ja pallimäng.

Õhtu oli tasahilju kätte jõudnud kui Kalvi mõisa väravas peatusin et veidi massiivset ehitist silmitseda. Sealt metsateele keerates kappas põder hirmsa raginaga võssa. On ikka suur loom küll. Meie vahemaa võis olla kõigest mõnikümmend meetrit. Ilmselt käis teepervelt noorte võrsetega maiustamas.

Kalvi mõis.

Mahu asulasse jõudes vaatan, et üks auto sõidab mulle juba pikemat aega vaikselt järgi. Kui tee otsa sai ja ma end otsapidi mere äärest leidsin astus autost välja mees kes otsustavalt sammud minu poole seadis. "Näe, kohtusimegi jälle!" Hõikas ta juba eemalt. Mina tegin suured silmad ja mitte ei suutnud meenutada kellega mul on au. Selgus, et sama mehega kohtusin Koiva jõe ääres Kõrgeperve lõkkekohas. Tol korral oli meil kõigest põgus vestlus aga näe tema tundis mu kohe ära. :) 

Ausalt öelda olin oma öömaja otsingutega veidi kimpu jäänud aga tema soovitas mul siinsamas mereäärsel platsil telk püsti panna. Olevat valla maa ja seal ennegi laagrilisi nähtud. Minu kaardil on sama koha peale märgitud telkimise ala. Kangesti puugilembeline rohi kasvas seal aga mis teha, pidi sobima sest pimedani oli kõigest pool tundi, mitte rohkem ja tänasest päevast kole väsimus kallal. Hiljem tegin telgis põhjaliku puugitseki, üks sibliski püksivärvli vahel.

Kohe läheb pimedaks.

Tänane ilm on olnud sõitmiseks soodne- mitte liiga palav ja mitte liiga jahe. Pilves selgimistega, kui sünoptikute sõnavara kasutada. Pimeduse saabudes kerkis tuul mis telki paigast nihutada tahtis ja öösel und häiris.

Läbisõit: 99,6km
Sõidu aeg: 5:06:59
Keskmine kiirus: 19,6km/h 
Maks kiirus: 40,8km/h
Kogu läbitud tee: 2085km