35 - päev

Hommikul ma tavatoimingute ja asjade pakkimisega ei kiirustanud sest täna kavatsesin ma suurema osa päevast mööda Räpina linna uulitsaid kolada ja siis kuskil lähistel vaadata kus öömajale jääda kõlbab. Tänane päikesepaisteline ja palav ilm soosis seda plaani igati. Enne veel sain rahulikult kaardimajandusega tegeleda.

Kaardimajandus.

Bussijaama baaris sõin ühe mehise prae, lugesin lehest uudiseid ning molutasin niisama. Lisaks lihtsalt ringi hulkumisele käisin läbi enamus riidepoode ja kaltsukaid lootuses leida endale uus väike rätik (eelmise unustasin ju Kõrgepervele) aga ei olnud sellist asja kuskil. Võiks ju küsida, et miks ükskõik millist suvalist kaltsu ei kasuta? No vot, mul on sellega oma teema.

Kaks korda sattusin juhuslikult kokku sama jehoova tunnistajaga kellega eile Saatses trehvasime. Näed, nimed ei taha mulle üldse meelde jääda. Sellest on muidugi kahju. Kutsus mind kangesti koguduse koosolekule ja huvi pärast oleks võinud ju minnagi aga oleksin siis tundnud end seal nagu hunt lambakarja keskel.

Räpina bussijaam.

Meelva järve ääres tundus olevat mingi metsaonn mis tegelikult osutus hoopis Meelva metsamajaks, selliseks mille võtme lunastamiseks peab raha välja käima. Muidu ilus koht, tõeliselt privaatne väike palkmajake. Selle võiks isegi kunagi mõne olengu tarvis bronnida.

Meelva metsamaja.

Edasi jäi mitu võimalust: kas minna Kaljupealse lõkkekohta, vaadata edasi järveäärset ala või hoopis sõita Savimäe kandis olevasse Öökulli metsaonni.
Kaljupealsel juba käisin eelmine suvi, järve ääres ei paistnud midagi huvitavat, seega Öökulli metsaonn tundus mõistlik valik.

Eriti hiilgava ideena tundus olevat lõigata Meelvalt otse mööda metsarada kruusateele. Kaardi järgi peaks nagu rada olema aga... Üks asi on see mis kaart sulle näitab, hoopis teine asi on ise oma silmaga ja tihti ka iga närvirakuga veenduda. Mööda niivõrd võssa kasvanud rada pole mul veel õnnestunud sõita või no mis sõita, pigem ratast tassida mis ei ole üldsegi kerge. Kuigi algus tundus soodne siis mingi aja pärast olin täiesti veendunud, et hädasti oleks machetet vaja. Tagasi ka ei viitsinud minna. Nii ma siis pressisin jonnakalt ja higistades edasi, jalad ja käsivarred marraskil, loovutades vähemalt poole oma verevarudest parmudele, sääskedele ja kõikvõimalikele muudele jumala poolt loodud vereimejatele.

Leia pildilt tee.

Kilomeetri või paari pärast lõppes äkitselt see rist ja viletsus ning leidsin end korraga kellegi värskelt koristatud viljapõllult. Põllu lõpus paistiski kruusatee. Viimase nöögina pidi aga loomulikult kruusatee ääres sügav kraav olema millest ratta üles vinnamine niigi nappide jõuvarudega kohe erilise kunsttükina tundus. Hakka või varustust ükshaaval üles tassima. Ma enam ei mäletagi mitu korda ma vihaga ratta kraavipõhja virutasin ja mitmendal katsel mul lõpuks korda läks kogu kolaga teele pääseda aga kuidagi ma sellega siiski hakkama sain. Selle ponnistamise ja meeletu palavuse nahka läks mul ka suurem osa veevarudest. Öökulli metsaonni ei olnud õnneks palju maad.

Onn nagu onn ikka. Väike, väsinud, laudadest kokku klopsitud rombikujuline veider moodustis. Kaks lavatsit magamiseks, ei midagi enamat. Katus peakohal ja suurema tuule peab kinni. Õues peldik (isegi kaks), lõkkease, laud, pingid, lõkkepuud, ja ukse ees tilluke konnatiigike. Natuke halb on see, et onn asub kruusatee ääres, kui mõni juhtus mööda sõitma siis keerutas paksu tolmupilve üles mis tuulevaikuse tõttu veel kaua õhus hõljus.

Öökulli metsaonn.

Onni sisevaade.

Idüll.

Õhtul avastasin, et pluus mis mul juba mitu päeva seljas on olnud ja millega ma ka täna mööda Räpinat rõõmsalt patseerisin on selja pealt nii määrdunud, et higist ja tolmustest teedest on sinna lausa tsemendi kiht tekkinud. Seda ma mõtlesin, et mida need inimesed mind kauplustes vahivad. Polnud vist enne tonti näinud. :)

Läbisõit: 33,8km
Sõidu aeg: 2:20:48
Keskmine kiirus: 15,3km/h 
Maks kiirus: 32,9km/h
Kogu läbitud tee: 1671km