31. päev

Kui ma Kõrgeperve lõkkekohast lahkusin oli selline tunne, et midagi oleks justkui puudu. Rattaradade ristumiskohast näitas viit Tellingumäele. Vaatetorni ma ei viitsinud ronida sest eelmine suvi sai seda kanti rmk tripi raames külastatud. Muide, uus kiik on sinna ehitatud.

Tellingumägi.

Rattaradade ristumiskoht.

Aga selle mis hommikul lahkudes tegelikult puudu oli avastasin alles Harglas. Olin maha unustanud oma väikese rätiku mida oli hea ümber randme siduda, et higi pühkida või tuulisema ilma korral ümber kaela sõlmida. Vägisi jääb mulje, et Kõrgepervel on mingi asjade kogumise komme, eelmisel aastal unustasin sinna oma särgi. Tagasi ei olnud ka enam mõtet minna. Nii ma siis istusingi Hargla bussipeatuses mustas masenduses ja järasin poest ostetud magusat saia ja broilerikintsu ning vaatasin kuidas vihma sajab. Kõrval äritsesid külamehed seentega.

Kusagil täiesti suvalises kohas, ise ka ei tea täpselt kus, äkki näen, tee ääres murul istub vanamees. Küsis mult suitsu, andsin kaks. Ütles, et käis seenel ja selle tõestuseks näitas ämbrist kukeseeni. "Väikesed." Ütles mees. "Tahavad veel nädalakese kasvamist." Noogutasin nõusolevalt. Veel rääkis ta, et elab siin keset päraperset ihuüksinda ja tee mida mööda kavatsen sõita on kole liivane. Tegime pläru ning puhusime mõnda aega veel juttu.

Tänase päeva refrääniks võikski olla liivased teed ja rasked tõusud. Jalad on tömbid ja jaksu pole. Kõige hullem teelõik oli Leppurast kuni Vastse-Roosani. Seenemehel oli õigus kui ta hoiatas mind halbade teeolude eest. 7-8 km puhast liiva ja ülesmäge rühkimist. Enamuse ajast pääsesin edasi ainult ratast käekõrval lükates. Kuna ratta esimene ots on nii kerge siis kippus see pidevalt külje suunas libisema. Ohtralt kirumist ja vandumist. Varesed mögisesid midagi puu otsas, saatsin nad kuu peale oma jutuga.

Kui reaalne selline tee on?

Borodinoo kant pakkus maalilisi maastikuvaateid.

Viimasel ajal olen hakanud maniakaalselt igale talule lähenedes hoolega kuulatama ega mõni peni kusagil ei klähvi ja juba varakult mõtteis põgenemisstrateegiaid planeerima. Vahel on aga sattunud nii, et enne mõnda talu on järsem tõus ja siis mõtlen hirmuga, et kui nüüd mõni tuustik aiast välja kargab siis ülesmäge ma küll eest ära ei jõua sõita.

Hintsiko asula lähistel bussipeatuses istudes (üldse on bussipeatused kõige paremad puhkepauside pidamiseks) ja pähkleid krõbistades sõitis ligi keegi veidi svipsis olekuga härra ning uuris mis reisumees ma sihuke olen. Unustas endal imestusest silmad suureks kui teada sai kui pika matka ma olen üksi ette võtnud ning tituleeris mind hoobilt hulluks. :) Ööbimispaigana soovitas ta mulle läheduses asuvat Paganamaad.

Paganamaa puhkekoht tasub meelde jätmist. Kõrgel nõlval püstkoda koos lõkkeaseme ja kõige muu vajalikuga, veidi eemal külakiik. Natuke allpool miski lava moodi ehitis, ilmselt külarahva koosviibimise koht ja päris oru põhjas lebab Liivajärv (kui ma nüüd õieti mäletan). Alla järveni viib järsk, lagunenud, treppi meenutav moodustis. Teispool järve on juba Lätimaa.

Vanapagan. :)

Topelt katus.

Laulame?

Liivajärv / Iivajärv.

Siin ringi uudistades sattusin kokku kahe laheda noore inimesega, pois ja tüdruk kes tulid just ujumast. Ise olid pärit Tartust aga tüüp olla kunagi siin jalgrattamatkal käinud ja tuli nüüd korraks vanu radu meenutama. Väga sõbralikud noored. Tükk aega muljetasime matkamise teemadel. Lahkudes küsisid  veel selle blogi aadressi. Alles pärast mõtlesin, et kui ebaviisakas minust, ei tutvustanudki ma end ega küsinud ka nende nimesid. Nüüd ei teagi kellega rääkisin.

Käisin järves ennast ja riideid pesemas, vastaskaldalt kostus lätlaste jauramist. Telgi lõin üles keset püstkoda, et oleks tuulevaiksem. Oleks võinud ka niisama magamiskotis magada aga sääsed olid õhtul tigedad ja tigedad sääsed mulle kohe üldse ei meeldi.

Läbisõit: 53,2km
Sõidu aeg: 3:45:40
Keskmine kiirus: 15,4km/h 
Maks kiirus: 40,1km/h
Kogu läbitud tee: 1447km