26. päev

Hommikul kuulen, keegi sõidab autoga mööda telklat ringi ja hõikab valjult nagu õige kaupmees kunagi: "Suitsukala! Hapukurgid! Kohvi!" Hommikune kohv kulus ära küll. Selline lõbus vana oli, ümises pidevalt mingit viisijuppi ja tundis huvi minu matkaplaanide vastu.

Iklas, kaupluse ees kus ma oma magusatagavarasid täiendasin nägin sellist ägedat matkaratast millel kaks inimest korraga vändata saavad. Tandemil oli veel käru ka järgi mis tegi ta eriti pikaks. Kahju, et järjekordselt ei taibanud pilti teha.

Edelavärav.

Ma olen juba maininud, et penid on värdiad ja veel värdiamad on nende omanikud kes ei suuda või ei taha oma hoolealust ohjeldada. Mitte, et ma mõni loomavihkaja oleks aga kohtades kus ka võõraid inimesi liigub tasuks ikkagi koer kinni hoida. Ketti kui aiast ei piisa.

Kusagil Uuemaa ja Tuuliku vahel pistsid mulle järgi viis või kuus nähvitsat, kõige viimasena valjult röökiv peremees kes üritas neid korrale kutsuda aga keda sa ikka kuulad kui sul saak ees lippab. Umbes kilomeetri uhasin maha enne kui kõige visam nähvits jälitamisest loobus. Pidasin juba vaikselt võitlemise plaani.

Teine juhus oli mõned kilomeetrid edasi kui ühest hoovist millel puudus aed hakkas üks kolli minu vastu huvi tundma. Kurat! Ükskord keegi vastu piilumist saab selle eest. Saartel ma peaaegu ei näinudki koeri.

Nigula (Järve) järve juurde jõudsin täpselt õigeks ajaks. Katusealusega istumiskoht pakkus kaitset äikesevihma eest mis otsustas ette hoiatamata sadama hakata. Poolteist tundi passisin enne kui olukord leebus. Senikaua sõin ära ühe konservi "Kilud tomatis" ja pool pätsi saia, magustoduks premeerisin end šokolaadiga.

Joogivett on täna palju kulunud. Seda tingis lämbe ja palav õhk mis enamuse päevast on valitsenud. Olulist rolli mängisid ka sitad kruusateed. Puha treppi sõidetud ja lahtine kiviklibu. Närvi ajas kohati. Mööda piiri äärseid metsateid oli palju parem sõita aga seal varitsesid jällegi parmud. Eriti meeldib neile kui sa higine oled. Ja ära mõtlegi seisma jääda, pistavad su elusalt nahka. :)

Kuhu nüüd?

Läti piir. Selle pildi tegemise ajal maitses mind vähemalt tuhat parmu.

Ma pole kunagi nii palju erinevaid kullilisi ja kakulisi näinud, pidevalt ehmatasin võsast mõne lendu.

Õhtu hakkas kätte jõudma, oli aeg endale mõni pesaplats otsida. Ega siin kandis see väga lihtne ettevõtmine ei olegi, enamalt jaolt ainult võsa ja kõrge hein igal pool. Tali asulas, poe ees kohtasin üht pässi kes nimetas end kui Valdo, rääkis, et on pärit Märjamaalt ja sõitis siia paar aastat tagasi jalgrattaga pruudi juurde. Sellest ajas peale elab nüüd siin ja tegeleb puude lõhkumisega. Pärisin talt kas ta teab siin lähistel mõnda sobivat telkimiskohta, ütles, et teab küll ja viis mind oma ämma juurde kes elab siin samas küla lähistel. Ämm oli lahkesti nõus ja küsis kas mina olengi see kellest ajalehes kirjutatakse. Ütlesin, et ei tea sellest midagi, juu siis keegi veel üritab ümber kodumaa sõita. Nii ma oma santlaagri tema aeda, lopsaka pärna alla üles seadsingi. Kurg plaksutas pesas nokka ja ladvas sumisesid mesilased.

Õhtusöögiks lihtsad võileivad ja mõned kalapallid.

Läbisõit: 55,2km
Sõidu aeg: 3:16:40
Keskmine kiirus: 17,4km/h 
Maks kiirus: 33,4km/h
Kogu läbitud tee: 1215km