29 - päev

Hommikul ärkasin selle peale, et keegi meeshääl hõikas telgi ees: "Äratus!" Esiti mõtlesin, et mõni külamees tuli vaatama mis värk siin toimub aga see hääl tundus kuidagi kahtlaselt tuttav. Kui pea telgi uksevahelt välja pistsin oli minu üllatus suur. Selgus, et Viljandi rahvas- Anti ja Maire ja minu ema olid mulle ootamatult üllatusvisiidile tulnud. Tore. Minu leidmisega polnud neil probleemi sest saadan ma ju igal õhtul kodustele sõnumiga oma asukoha.

Külalised. :)

Ilm polnud sugugi paremaks läinud, pesu rippus nööril ikka sama märjana nagu ma need eile sinna riputasin. Katse asju kokku pakkida päädis ainult telgilt katte eemaldamisega kui hakkas jälle sadama. Ega's midagi, kate jälle peale tagasi.

Antiga käisime vahepeal Ala asulas poes. Ta oli unustanud autol katuseluugi kinni panna mille tulemusena esiiste märjaks sai. Tagasi tulles olid naised juba lõkke üles teinud, sai kohe kohvivee tulele tõsta. Käidi ujumas ning Anti proovis kala ka püüda aga ei saanud essugi. Mõnda aega asjatasime veel ja oligi aeg nägemiseni jätta. Nemad läksid tagasi "Viljandi Folgile."

Vihma muudkui sajab ja siis jälle ei saja ja siis jälle sajab... Mina aga istun telgis vihmavangis ja nosin kaneelirulle ning loodan, et homne on helgem. Muidugi võiks ju mõelda, et kõvemad mehed sõidavad iga ilmaga aga milleks luua endale üleliigseid ebameeldivusi kui selleks puudub igasugune vajadus. Ekstreem, närvikõdi, adrenaliin? Seda ka aga siis juba mõni teine kord, mõnel teisel matkal. Kui lähima asulani oleks näiteks mitusada kilomeetrit ja söögi/joogi varud otsakorral või kui ajakava hingaks kuklasse siis põrutaks iga ilmaga, lihtsalt olud sunniksid seda. Aga Eestis võib selles suhtes täiesti vabalt võtta ning täie südamerahuga endale vihmapühi lubada.

Nägu on juba nii karvaseks muutunud, et varsti ei tunne iseennastki ära. :)