...ja see valgusemäng jõudis öösel minuni. Sellist pauku pole ma juba ammu kogenud. Hukk ja kadu. Väljas muutus hetkega täiesti kottpimedaks, aegajalt joonistusid välgusähvatuste taustal ainult puude ja põõsaste kontuurid. Kõrvulukustava kõuekõmina ja kogu selle möllu keskel mõtlesin ainult üht: Raisk! Peaasi, et sisse ei löö. Panin tähele, et välk lajatas metsa taha palju kordi ühte ja samasse kohta. Ei tea mis seal küll olla võis.
Hommikul taevasse vaadates tekkis kuri kahtlus, et pilved ei olnud end veel kuivaks väänanud ja otsekui selle kinnituseks toimus peagi öise tralli järelkaja. Vihma kallas meeletult ning lombid tekkisid sekunditega. Hea, et olin telgile valinud veidi kõrgema koha. Kasutasin juhust ja pistsin ettenägelikult koormakatte nurga alla tühja kateloki joogivee kogumiseks. Hiljem kurnasin suurema sodi tualetpaberi abil välja. Mine tea millal siit ükskord minema pääseb.
Päev hakkas juba õhtusse kiskuma enne kui olukord veidi tahenes ja lubas nina kaugemalegi kui ainult telgiuksest välja pista. Täna polegi enam mõtet edasi sõita, korrastan parem kaarte, sätin niisama asju ja pesen mõned riidehilbud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar